Lauaproff

.. no tegelikult mitte. Aga nüüd võin ma siiski öelda, et oskan lumelauaga sõita. Võitsin eile (neljapäeval) võitluse nii Kuutsemäe kui Väikse Munamäe buglaga. Ja seda ausalt öeldes täitsa ilma vastupanu kohtamata :p Aga Kadri jõudis meie sõidust juba pikemalt kirjutada.
Mulle väga meeldis. Järgmiseks talveks peab tegema tõsisemad lauasõitmise plaanid valmis ;)

Teadmatus

Mind ikka painab endiselt see teadmatuse teema. Täna mõtlesin, et kui ma tean, et ma midagi ei tea, siis ma tahan seda ikka teada. Kui aga mul pole õrna aimugi, et olen millestki ilma jäänud, siis pole vaja seda ka teada.
Nii nagu saladustega! Kui ikka mainida, et on saladus, aga seda ei tohi rääkida, siis võib muutuda eriti uudishimulikuks. Õkskõik mis see teadmine siis pärast on või kui hull see olema saab, on võimalik selle teadmisega leppida ja tegeleda. Teadlik teadmatus pikaks ajaks on aga eriti näriv ja ängistav. Kas mitte?
Segane teadliku mitteteadmise ja mitteteadlikt mitteteadmise jutt. Või siis hoopis teadlik teadmatuse ja teadmata teadmatuse teooria. Huh.. mina saan muide veel aru... vist.
Aga kell on palju ja tähed jooksevad ekraanil ringi. Ma arvan, et nad teevad seda minu kiusamiseks ja mitte põhjusel, et ma väsinud olen :P
Aga ma sain täna Helin-Mari Arderi Trio muusikat :) Kuulan seda esimest ringi ja mulle täitsa meeldib. Varsti ma võin lausa nimeliselt hakata ette lugema, mis muusika mulle meeldib. See on muidugi minu juures midagi uut. Ei ole enam vastus, et kuulan kõike. Kuulan ikka kõike! aga selle kõige hulgas neid ja neid asju nimeliselt... Minu väike rõõm. Eks ma siis annan teada.

some things change and some don't

Ühed inimesed liiguvad oma arengurajal edasi, kuid teised seisavad paigal. Miks see ometi nii on? Ehk on need, kes minu jaoks tunduvad paigal seisvat hoopiski leidnu elu õnne ja rahulolu olla just seal, püsida ning olla rõõmus. Võibolla ei peagi elus pidama oluliseks pidevat arengut, enesetäiendamist, maailmapildi laiendamist ja soovi palju näha. Mida rohkem me ju teame, seda rohkem mõistame, kui vähe seda kõike siiski on.
Nagu ma kord juba kirjutasin, et naiisvus võib olla hea. inimene, kes ei tea, ei oskagi tahta, ei oska soovida endale rohkem teadmisi, ta ei eta, et neid võiks üldse olla. Nii ta ongi õnnelik oma õndsas teadmatuses.
Kui üle pika aja taas kuskile sattuda, siis võib täiesti imeks panna, kudias silmnähtavalt on nii muutusi kui ka arusaamatult samu hetki, käitumisviise, kõnemaneeri, suhtumist, hoiakuid. Kuidas elukorraldus hooliamata inimeste rahuolematusest jääb aasta-aastalt ikka samasuguseks. Milleks? Miks kardavad inimesed ette võtta muutusi, kui nad neid tegelikult pidevalt taga igatsevad?
On siis muutused üldse head või mitte?

Lapselik naiivsus

Tõesti on teadamtus täielik õnnistus. Seda mida ei tea ega tunne, ei oska ju tahta ega soovida. Kui ei tea, siis pole õrna aimugi, millest kõigest võib ilma jääda. Lapselikus naiivsuses on palju positiivset - inimesed on head, tulevik roosiline, kõik teed avatud ja päiksepaiste lõõmamas.
Paratamatult tuleb aga hetk, kus roosad prillid kistakse kurja maailma poolt eest ning sinu ees avaneb karm, tegelik maailm. Maailm mis täis inimesi. Ma olen alati vihanud inimesi, inimest kui olendit. Jäin oma roosadest prillidest üsna varakult ilma, ma ei tea isegi enam mille pärast. Nüüd aga, saatuse iroonia, aga ma püüan neid endale tagasi saada. Õpetan endale, et igas päeas on mdiagi head, igas asjas on kübeke headust, igas inimeses on midagi, mis omab väärtust. Ja mis kõige olulisem tegelikutl on ju nii, et kui ma annan endast teistele seda mida ma soovin ja samas ei oota midagi vastu, ei saa ma kunagi ju pettuda.
Hakkasin mõni aeg tagasi heaks. See heaks hakkamine ei tähenda minu kontekstis seda, et käin ringi ja olen hirmus hea ning muudan maailma paremaks. See hea olemine on seotud rohkem enda sisemise mina ja rahuloluga.
Eile ma mainisin seda heaks hakkamist tuttavale, mille peale küsiti minu käest, et kas ma nüüd lähen õhtul rahulikuma südamega magama. Ma võisin ausalt vastata, et jah, lähen küll. Ma ärkan ka parema meelega, ma ootan seda, mis päev mulle toob.
Väike sinisilmne plika - uskuda muinasjuttudesse ja kestvasse armastusse, lugude õnnelikku lõppu ning inimeste tarkusesse. Jah, teadmatus on tõesti mõnikord õnnistus!

Slovakkia

Esimest korda elus tabas mind pühapäeval Tartusse tagasi jõudes mõte, et tartu ei olegi nii suurepärane linn nagu ma varem arvanud olin. Võimalik, et see oli tingitud sellest, et sõitsime Tartusse sisse valelt poolt. Tähtevere poolt tulles oleks tunne ehk teine olnud. Aga tõesti, varem olen alati tundnud südames soojust, kui Tartusse sisse sõidan peale mõndaaegset äraolemist.
Kadriga mõtlesime, et peaks röövima panka, rentima uuesti bussi ning tagasi mägedesse põrutama.
Buglaga sõitmise peaks siiski selgeks saama, muidu ei saa ma sugugi hoobelda oma sõiduoskustega, et siis vaikselt tunnistada, et olen liga arg sõitmaks Eestis Kuutsemäelt üles buglaga.
Reis ise oli väga tore. Agasid on muidugi alati, kuid need ei ole siinkohal vajalikud.
Veidi pettumust valmistas see, et kuigi keset ööd pakkisime teise punase bussi vetsupaberiga sisse, siis hiljem ei tulnud selle kohta ühtegi kommentaari. Uhkelt kirjutasime ette isegi "Eesti" ja ikka ei midagi :( Nii et järgmine kord tuleb midagi sokeerivamat välja mõelda.
Aga mina võitsin meie bussi sinika võistluse :p Nimelt sain eelviimasel päeval lennatud nii, et reiel on ikka rusika suurune (hetkel roheline) sinikas. Loodan, et teiste vigastused hoolimata suurte sinikate puudumisest, valusad ei ole.