Mis on hea?

kui sarnased või erinevad peaksid inimesed olema, et suhted töötaksid. Sõprade vahel on ilmselt lihtsam, kuna neilt ei nõuta nii palju. Erinevusi mis sõpradega ette tuleb on lihtne aktsepteerida, see on tema asi ja tema tee, las olla, nii kaua kuni see mind ei puutu. Aga kui romantilises suhtes olla? Vaadates ringi oma tutvusringkonnas, siis leian igasugusid näiteid. On koos paare, kes on juba kaugelt näha teineteisele loodud, lihtsalt kõiges nii ühtemoodi ning ei kujutaks neid kellegi teisega koos ette. Ja siis on paare, kellede puhul võib jääda lausa mõttesse, et mis seal suhtes siis ikkagi on, mis neid koos hoiab.
Kõrvalseisjad ei peagi alati mudugi kõike nägema ning oma suhetes ei pea eksponeerima seda, mis endale oluline on, peaasi et ise rahul ollakse.
Aga siiski, kus läheb see piir - palju peab olema sarnasust ja kui palju erinevusi. Liiga sarnase inimesega hakkab ilmselt igav. Tobe on ju lugeda teist inimest, kui avatud raamatut, palju mõnusam on leida end ikka ja jälle avastamas. Nojah... samas kõige tobeadam on suuta lugeda teist inimest, kui avatud raamatut, kui ta isegi tegelikult sarnane ei ole, vaid lihtsalt nii etteaimatav kõige suhtes, mis ta teeb.
Erinevused aga maailamavaadetes võivad olla üsna hukatuslikud. see on vist see koht, kus peaks ikka olema ühine läbiv joon, kõrvalekalded on lubatud, aga suund peaks olema üks.
Heietama võikski siia jääda. Kuid ma ei saa aru, miks juhtumisi lähevad laiali kaks inimest, kes peaksid kõikide märkide kohaselt siin maailmas koos olema?

veelgi kiirem

Ma sain mõni päev tagasi taas vastuse küsimusele, miks ma ikkagi tahan ülikoolis käia ja ülikooliga seotud organisatsioonides kaasa teha. Ülikooli magistrantuur ei ole mulle tähtis mitte seetõttu, et saada kahe aasta pärast kätte paber, mis annaks mulle magistrikraadi. Mulle ei ole oluline, et ma teeksin kõik ained tulemusele "väga hea". Mida mina tahan ülikoolist saada on palju rohkem laialivalguvam. See on sama asi, mis mind on korduvalt viinud välisriiki. Ma tunnen, et ma saan targemaks. See teadmiste pagas, mis laokil on ja ootab vaid üleskorjamist on tohutult suur. Nii ma käin ja korjan üles seda, mida ma tunnen, et on minu "mina" jaoks vajalik. Arutelud hoopis teisi erialisid õppivate teadmishimuliste noortega. Loengute/seminaride kerged vaidlused "tegijate" õppejõududega. Andmine osa enda teadmistest ja saada neid vastu. Ühine soov leida tõde (milleni tegelikult ei jõuta).
Kuulamine ja rääkimine. Tolerantsus, kus puudub suhtumine "on minu arvamus ja on vale arvamus".
Paar päeva tagasi arutasin ma geenitehnoloogiga lihtsalt paar tundi eesti riigi üle. Mina kui sotsiaalteaduste esindaja ja tema kui läbinisti reaalsuuna toetaja. Mulle pakkus mõnu kuulda, kuidas tema näeb probleeme, millest tema näeks lahendusi ja kust tuleks alustada, et parandada näiteks eesti haridust. Arvake kust? - tuleb ennetada HIV levikut. Ja tema seisukohad olid tema vaatepunktist lähtudes täiesti vettpidavad.

Ju siis mind ei olnud sinna vaja!

Uskumatu, kui palju sõltuvad inimesed sellest pisikesest vidinast nagu on mobiiltelefon. Pidin mina täna minema õnne soovima sünnipäevalapsele. Nagu mul kombeks on, siis aadressid mulle meelde ei jää. Ma kustutan nad hästi kiiresti oma mälust. Mäletan maja, kuid seksiooni, korterit ega korrust mitte. Seisin siis mina sünnipäevalapse maja ees täna õhtul. Tahtsin helistada, et küsida, kuhu sektsiooni täpselt suunduda. Võtsin mobiili taskust. Helistan. Mitte midagi ei juhtu, kutsuma ei hakka, minul hämming. Vaatan telefoni, jah, olen küll selle helsitama pannud. Ja siis hetke pärast ütleb see kommunikatsioonivahend mulle, et ühenduse viga. No mis seal ikka, pole hullu helistan kellelegi, kes eile samas kohas õnne soovimas käisid. "ühenduse viga". Valin juba kolmanda inimese numbrit. Mitte midagi ei muutu. Pisuke ärevus hakkab sisse tulema. Kahtlus kas ma tegelikult üldse olen õige maja juures? Kas mingi vandenõu on minu vastu. Mõtlen, et prooviks mingile tavanumbrile helistada. See ei aita, vastus on sama. Kõnnin veel paar korda maja ees edasi tagasi. Mingi noor paarike, kes autoga maja ette jõuab, vaatab mind imelikult. Ja minul on kõhe. Mul ei ole mobiili, mis funktsioneeriks korralikult. Katsetan veel kõikide numbri valimist. Ei midagi.
Keerasin siis koos lillega end kodu poole tulema.

Rääkides plätudega porri astumisest (eelmise kirjutise lõpus lapsepõlve võlude kohta). Kui vajate tervaid elamusi siis soovitan järgnevat.
Minu täditütar astus uute kuldsete kontsakingadega keset Amsterdami tänavat inimese s...hunnikusse. Kuna olukord olevat olnud nagu miiniväljal, siis ei imesta kirjeldatu juhtumist.

Nüüd ma tean millest mul kahju on. Mul on kahju neist vanadest inimestest, kes küürus seljaga peavad kepi najal toetudes liikuma linnas ühest kohast teise ja ühistranspordis rahvaga kaasa loksuma. Mul on kahju neist vanadest inimestest, kellel ei ole lähedasi ja kes elavad suurtes paneelmajades. Mul on kahju neist teistest inimestest kes elavad suurtes paneelmajades. mul on kahju lastest, kelle mängumaa piirdubki vaid paneelmajade vahelise väljakuga, kus kemplevad need üksikud vanad inimesed omavahel ja teistega, kelle huvi on oma kolme taimekest kasvatada ja lapsed kes tahaksid hoopis palli kõksida.
Nii palju inimesi nii väiksel territooriumil. Pikad, kõrged, kümnete korteritega majad ümber väikese hoovi. Seal kümned perekonnad, sajad inimesed. Tuhanded soovid ja erninevad seisukohad. Kõik see peab mahtuma nii väikesesse kohta.
Ja see peab siis olema veel kellegi kodu?
Ma loodan, et need tänased vanad inimesed, kes oma lillekesi ja puukesi hooldavad majade ümber, ei pidanud oma lapsepõlves muretsema kus mängida. loodan et neil oli piirkonda lõputult, rohelist aasa ja hämarat metsa, kaugeid naabreid ja tolmavaid teid.
Ma loodan, et tänastel linnalastel on kuskil maavanaema, kelle juures mõned nädalad suvest veeta, et isu täis joosta, juua maapiima, korjata vaarikaid otse põõsast ja vajuda plätudega porri.
Nii kahju!