Here we are now

Kõik ei peagi olema selgelt sõnastatud.

neljapäev, jaanuar 12, 2006

Looking back

Nüüd siis siinsest saksamaisest teenindusest, mis minule põrmugi ei istu.
Pidevalt ma virisen selle pärast. Aga mis sellel siis ikkagi viga on?
No alustame selelst, et päeval võib kassasse minnes juhtuda, et sealt ei leia kassapidajat. Selle peale tuleb lihtsalt poes uuesti ringi vaadata ja kui hästi läheb, siis sa müüja ka riiulite vahelt leiad ja talle poetad lausekese : " ma sooviksin maksta". Teine võimalus on, et sa ei leiagi avstavat töötajata, vaid jääd ootama kuni tagaruumist nina välja pistetakse. Mulje on selline nagu minule, kliendile, osutataks ülisuurt teenet, et ma üldse ma kauba eest maksta saan. Süüdi ka veel, et töö ajal sellist palvet esitada julgen, eks.
Viisakussõnad. No ütleme nii, et nende olemasolust on siinsed töötajad teadlikud, kuid neil ei ole õrna aimugi kuidas neid kasutada. Ei ole vahet, kas üks klient lahkus või teine tuleb, seda pilku küll üles ei tõsteta, et oma sõnu ka konkreetsele inimesele edastada. See oleks liiga palju palutud, eks ole.
Ja selline olukord oli mõni aeg tagasi. Läksime poodi. Kaks inimest, kahe inimese kaubad. Minul oli ekstra tsekki vaja, kuna ostsin asju oma maja rahva jaoks ja kassast raha võttes peame panema tseki ka juurde, mille peale raha läks. Vastutulelik müüja lõi loomulikult kiiresti kogu kauba kokku. Ja kui meie hakkasime küsima, et oelks vaja kahte eraldi tsekki, siis laiutas pahasel käsi ja nähvas, et mis ta teha saab, tal ei ole võtit, kassat ei saa lahti ja kuidagi ei ole sellise palve teostamine võimalik. Ok, mis seal siis ikka, saan ma kuidagi muud moodi ka tsekiga hakkama, mis me ikka kraakleme. Edasi aga selgus, et mandariinide eest oli kõrgem hind sisse löödud. Seda minu kaaslane ei olnud nõus maksma, kuna väljas ju teine hind. Nojah, nüüd ei jäänud müüjahakatisel siiski muud üle, kui pidi taharuumi ülemuse järgi minema. Kellel loomulikult OLI kassa võti. Ja see suhtumine alguses, ei saa, ei taha, ei või, pole võimalik. Kas kliendi rahuolu siis tõesti mdiagi ei loe?

Samuti ma tahaksin sõna võtta siinse kaubavaliku osas. Toidukaubal eriti valikut küll ei ole. On erinevad Säästumarketi laadsed toidupoed, kus valikut ei ole ja kaupki kastides nagu eesti odvaimas poes. Nõme.

Päeval on pankades ja mitmetes asutustes lõuna. MIs ajal siis töö inimene veel oma asju käib ajamas, kui mitte lõuna ajal. Aga kui asjad kinni on, kuidas seda siis teha saab. Eestis käivad ka töötajad lõunal, kuid seda EI TEHA kollektiivselt, nii et uksed samal ajal ka kinni pannakse.

Pühadel on kõik asjad suletud ja see on nii iseenesestmõistetav, et nad EI PANE ustele ka silte üles, et sel kuupäeval olema suletud kuna on püha. Vaid kogu rahvas peab seda ise teadma. Aga mina ei ole sellega harjunud. Mina olen harjunud, et klienti teadvustatakse oma avamisaegadest.

Minu lemmikpood on Pluss, mis on ekstra kaua avatud 8-20.00. Mõelge tervelt 12 tundi. Milline suurepärane võimalus eks :P Paar aastat tagasi olevat siin asjad olnud juba kell 5 kinni, nii et edasiminek on siiski ju suur.

Majanaabriga siskuteerisin sel teemal. Tema jällegi leiab, et las olla asjad varem kinni ja pühadel samuti suletud. Miks peaks muutma. Inimene ometi saab ju ette mõelda, mida tal vaja on. Vähemalt poole aastaga ei oel and suutnud mind küll ümber kasvatada. Mina olen harjunud, et kaua avatud pood (8-23.00) on kahe minuti tee kaugusel. Kui mulle külalised tulevad, siis ma tean, et ma saan veel poest läbi hüpata, kui millestki peaks puudu tulema. Täna aga tulevad mulle külalised siia ja ma EI SAA poest läbi enam hüpata, kui selgub, et isu millegi muu järgi on.

Suurepärane läänemaailm :p

Ok, tunnistan, sõiduteed on siin ikka tükkmaad paremad

laupäev, jaanuar 07, 2006

slow down

Ja ma tegin seda jälle.
Austrias. Mägedes. Päikesepaistes. Kohaks Didamskopf!
Nägu näeb välja nagu oleksin südasuvel päikese käes rannapalli mänginud, ehk siis punane ja rõõmus :)
Ja pole siin midagi. Need inimesed, kes väidavad, et sport pole nende jaoks, saavad ikka hakkama küll lumelauatamisega.
Kuigi ma kiruks veidi mägede seisukorda. Lumelauduri jaoks on sinisel (kõige kergem nõlv) rajal tegelikult raske liikuda, kuna mägi läheb vahepeal nii laugeks, et edasi enam ei saa, tagasi ka ei saa, seisad siis seal või siis kougid laua alt ja liigud jala edasi. Eriti paha on see algajate jaoks. Üks algaja oli minuga täna kaasas. Ja kui ikka tihti kukkuda, kust sa siis selle hoo üles saad, et järgmisest laugest kohast üle saada. Ega ei saa küll. Nii me siis ukerdasime tund aeg üht rada pidi alla. Mille ma üksi võtsin kiirusi kogudes mingi 10 minutiga.
Proff, eks ole ;) Tegelikult loomulikult sugugi mitte. Ma ei tea isegi lumelaudurile vajalikku sünavara peale "esimene ja tagumine kant". Sõita mulle meeldib ja hüpata mulle meeldib ja see peaks ju tegelikult kõige tähtsam olema.

reede, jaanuar 06, 2006

Ka sisaliku tee...

Üks etapp saab läbi ja teine algab. Minu eluski on neid asju, millel on olnud oma algus ja selle lühikese aja jooksul jõudnud juba ka lõpp läheneda, päris palju.
Minule olulisi alguseid ja lõppe ei ole aga sugugi palju, pigem loeksin ma nad ühe käe sõrmede peal üles. Nüüd oleks muidugi tark koht nad üles kirjutada, aga seda ma ei tee. Jätan nad sinna kuhu nad kuuluvad ja targutan hoopis sellest teadmisest, et nad on mul olemas.
Minu meelest õpetavad meile lõpud seda, et kõik mis meil on, on kaduv ja mitte miski ei ole jääv. Nende lõppude pärast ei pea olema kahju, pigem ootusärevust, et mis siis nüüd. Mida on minu jaoks veel pakkuda, mida mina suudan enda jaoks veel leida. Lõpetad raamatu ja otsid järgmise, võib juhtuda, et ei ole see nii hea, kui oli eelmine, kuid teistsugune ja huvitav võib ta siiski olla. Ja alles üleülejärgmine paneb ahhetama ja ohhetama, et vot see on vahva ja parim raamat mis ma siiani lugenud olen.
Maailma võimalused on piiritud.
Tihti teame me ette, et miski asi on ajutine ja näeme ning planeerime juba algusest peale, et sel hetkel saab see läbi ja siis võtan järgmise. Tavaliselt on aga need lõpud, mis ootamatud just need olulisemad, mis jätavad oma sügavama jälje. Mis panevad elus mõtlema ja annavad õppetunde, mida endaga kaasas kanda.
Mulle meeldivad võimalused ja suutlikud inimesed, kes julgevad neid kasutada.
Ja minu mõte ei ole sugugi uus: igal asjal, millel on algus on ka lõpp. Kordamine teeb tarkuse emaks :)