Ei uskunud

Ohkasin ja läksin Nelliga koos Reede hommikul linnaliinibussi peale, et sõita šveitsi piiri juurde. Astusime ühsitranspordist oma suurte seljakottidega maha ja suundusime jala piiri ületama, naeratasime piirivalvuritele, keda isegi huvtas, et kuhu me teel oleme. Kuuldes, et selleks on Bern naersid nad ainult meie üle ning passi ei küsinud (siinkohal tuletan meelde, et šveits ei ole Euroopa Liidu liige).
Sel korral ma aga edasi detailselt kirjutama ei hakka.
Mulle lihtsalt väga meeldis see reis. Mulle meeldisid inimesed. Ja see resi oli täiesti teistsugune kui pariisis käik. Kindlasti oli ta lühem ja loomulikult olid inimesed teised. Kuid suhtluskeel oli peamiselt sama, seda siis inglise keel, mitte saksa keel nii väga.
Bern näitas meile oma mitut palet. Suure ja ukhe kirikutorni kõrval (milles me ka üles ronisime ja vaadet nautisime) saime kogeda adrenaliini nähes tulistamist (ilmselt küll mitte päris relvadega, vaid midagi paukpadrunite või kummipadrunitega). Nägime anarhistide demonstratsiooni. Saime nautida noorte tänavamuusikute esinemist koos elava tulega ning hoidsime sel ajal hinge kinni, kui meie arvates oleks pidanud käed ammu olema ära kõrvetatud. Püüdsime värvilisi purskkaevutulukesi pildile saada ja naersime laste üle, kes purskkaevuvoogudest läbi jooksid.
Pühapäeva lõuna ajal aga mängis meie võõrustaja, Roland, meile klaverit ja laulis. Selle peale ei olekski kohe tahtnud linnapeale jalutuskäigule minna, vaid täiesti vabatahtlikult oleks võinud teda kindlasti mitu tundi edasi kuulata.
Bernis sain kokku ka Tiinaga, kes ei olnud päris pikka aega ühegi eestlasega suhelnud. Sai koos Rosengartenis jalutatud ja päikeselist ning värvilist sõgist nauditud. Kui Pariisis meil ilmadega ei vedanud, siis Bernis oli see tõeline vedamine, kogu nädalavahetuse paistis meile päike. Ning tohutult ilus on nautida šveitsi mägist loodust koos värviliste metsade ja muinasjutust pärit majakestega. Seda viimast nägime me muidugi rohkem sinna ja tagasi sõites. Laupäeva ja pühapäeva veetsime me tervenisti linna piirides, milles on isegi veidi kahju, kuna selliseid ilusaid ilmu, me sel aastal kindlasti enam ei kohta ja seda oleks võinud rohkem veelgi looduse jaoks ära kasutada.
Kui Pariisi reis oli mulle kokkupakitud eluõppetund vaid üheks nädalaks, siis Bern oli rahulikum. Õppisin sealgi kindlasti ühte koma teist. Sellist emotsioonide mõtete ja arusaam(atus)iste möllu aga ei olnud. Mitte et mul sellest kahju oleks. Selle reisiga olen ma väga rahul, ka Pariisi resigia olen rahul, kuid see rahulolu on täiesti võrreldamatu :)

Eluks vajalik

Eile sain ma jälle küsimuste esitamise suhtes targemaks. Seda siis nimelt just selles, et kuidas saksa keeles käib elutähtsate küsimuste esitamine. Üks oluline küsimus õpetati mulle kohe sõnahaaval ka selgeks: welche farbe hat deine unterwäsche? Tõlkes tähendab see: mis värvi on sinu aluspesu. Igati vajalik küsimus, eks ole. Nii palju järeldusi saab teha, kui sellele küsimusele vastatakse, no näiteks rohelise ja pruuni aluspesuga inimesed tõmban kohe maha. Nojah, tegelikult ma jätan oma järeldused enda teada. Aga et nüüd ei olegi enam oluline osata küsida: wie heiss du? Mille jaoks seda nime, kui ma juba aluspesu värvi tean :P
Lisaks eelnevale sain tõlgitud ka teismeliste ajakirjast murekirju ja vastuseid, seda siis saksa keelest inglise keelde, kuna rahvas tahtsi teada, kui palju am aru saan. Sellega seoses sai vastatud ka sellistele küsimustele, et kuidas keelega suudlemine käib, kas peenisele on treeninguharjutusi ja kas 14 aastane tüdruk on 17-aastasele poisile liiga noor.
Ja nüüd lõpetuseks, tegemist oli stiiliüritusega ja teemaks teeny-party! :D

Poliitika

Jah, ma risustan om blogi nüüd poliitika jutuga.
Siin olles, olen eemal eesti kohalikest valimistest ja nüüd toimuvast poriloopimisest. Nädal valimistest peaaegu möödas, kuid ikka järele ei jäeta. Mul hakkab nendest uudistest juba väga kõrini saama.
No loomuliklt eriti see, mis toimub Tallinnas. Miks Tallinn minusse puutume peaks, noh, ma olen ju sinna sisse kirjutatud. Oma Eestist eemal viibimise tõttu, aga kohalikel valimistel oma häält anda ei saanud, kahju, kuigi see mdiagi muutnud ei oleks.
Mind ajab kõige rohkem vihale loosung "Igaühe eest". No palun, tõesti, mitte kunagi ei saa seista igaühe eest, kui selle igaühena ei peeta just silmas üliväikest gruppi, näiteks perekonda, või kaheaastasi 8-liikelises sõimerühmas.
Ja see minu meelest näitabki teate küll mis erakonna odavust, samas nende tarkust, kuidas inimeste pähe istuda.
Sattusin üle aasta tagasi kuulma ühe Tartu Ülikooli professori poliitika juttu. See oli suuresti üles ehitatud sellele, et kuulake mind, mina tean ja vaadake, kuidas mina analüüsin. Täiesti õudne oli see, kuidas oli sellesse juttu ära peidetud meeletu propaganda ja keskealised kuulasid teda suu ammuli, plaksutasid ja nõustusid, esitamata mingeid küsimusi.
Loomulikult peab keegi seisma venelaste (neid on eestis ikkagi palju ja me epame nende probleemiga tegelema) ja pensionäride eest. Samas ei saa seda teha ju lühiajaliste lahendustega, mis tähendavad tegelikult häälte ostmist.
Ja kui tallinna pesnonärid saavad hinnatõusu kompensatsiooni, siis miks on nad näiteks Tartu või Pärnu omadest paremad või siis halvemal positsioonil, et neid tuleks toetada.
Enamus eesti suuremaid päevalehti on poliitilist poriloopimist täis. Sellele lisanduvad seinast-seina käivad kommentaarid. mõned neist on asjalikud, analüütilised ja läbi mõeldud, teised lihstalt irvitavad ja oma meelepaha välja elevad.
See on lihtsalt kohutav, mis Eestis toimub, palun inimesed võtke midagi ometi ette. Kui ma tagasi tulen, küll ma ka siis kaasa aitan :)

Häälega on lahe

Esmaspäev: Lahkumine Konstanzist. Käes silt Strasbourg. Ma ei kujuta ette palju inimesi mind ja Nellit tee ääres nähes muigas - seisavad in-the-middle-of-nowhere ja loodavad Strasbourgi saada. Ilm pilves, teeäär minimaalne. Kottidega kõndisime valituks osutunud hääletamiskohta umbes tunni. Erinevalt arvatust, kaua tee ääres me ei passinud. Esimene heatahtlik sõitja toimetas meid Engenisse, et seal on bensiinijaamas parem hääletada. Siiski oli tuju positiivne. Vihkasime aga bussi, mis meie selja taha end mõnusalt parkis ja neid inimesi, kes suure naeru ja jutuga söögikoha poole liikusid. Kauaks seda aga ei olnud, me lausa hakkasime neid armastama, meid võeti bussi :) Mõned hetked hiljem võeti lausa laul üles. Ja ma ei räägi siin sellisest laulust nagu pingviinid rogainil tegid, vaid tõeline laul (mitte et pingviinide laul halb on). Kahjuks jäigi meile selgusetuks, et millise professionaalse kooriga siiski tegu oli.
Strasbourgi välja jõudsime koos matemaatika, kehalise kasvatuse (kas pole mitte imelik kooslus) õpetajaga. Loomulikult ei suundunud see tüüp originaalis meie soovitud sihtkohta, kuid kuidas saa kahele kenale neiule ometi ära öelda :PStrasbourg. Rongijaam, meie keskpunkt selles linnas. Omamata kaarti pidime võtma midagi, mille järgi orienteeruda. Ööbimiskoht puudus ja maksta me selle eest ei soovinud. Kotid sai pandud siiski raha eest pakihoidu. Ootamatu üllatus oli, et rongijaam suletakse öösel paariks tunniks. Kuid mis see ikka meile teeb. Vein kaasa ja saa ka pargipingil lõbusalt aega veedetud.
Tuju tõstis ka sõnum, mis teatas, et Pariisis on meil ööbimiskoht ilusti olemas :) Ja pidevalt kummitas meid mõte, et kuigi Strasbourg on nii väike, miks see siis meile nii tuttav on, siin pea olema midagi, millest me olema varem kuulnud. Välja ka mõtlesime ;)... aga teistega ei jaga, kuna tegemist nii elementaarse teadmisega.
Ööst suurt muud midagi.

Teisipäev: Hommiku lõbus äratus (kuigi pool tundi oli seda und rongijaama toolil olnud) politsenike poolt. "Dokumenti!!!" kõlas prantsuse keeles kahe mehe poolt. Nellil oli sel hetkel veel tema ID-kaart, mida ta ka valmalt demonstreeris. Mina olin oma ainukese isikuttõendava dokumendi loomulikult suurde seljakotti jätnud, juhuk kui peaks midagi halba juhtuma, on mul vähemalt seegi. Kuid neile sobis ka ISIC. Targemaks said nad ka selle suhtes, et Eesti on Euroopa Liidu liige.
Peale pakihoiu avamist suundusime jala linna äärde ning otsisime meile vajalikku maanteed. Selleks osutus piiretega kiirtee, millel hääletamine oli suht ... kuidas nüüd öeldagi, peale seda, kui me oline näinud üht teetakistust, mis oli kujutletamatu massi poolt lömmi sõidetud... no mida peale seda mõtleks? Igal juhul valisime välja "parima" koha, mida suutsime. Polnud me veel jõudnud kotte maha panna, kui politseiauto meie kõrval rõõmsalt peatus. Kenad noormehed vaatasid meid pahase pilguga, seletasid prantsuse keeles ja viisid meid järgmisse bensiinijaama. seda kõike loomulikult vilkurite ja vajadusel ka sireeni saatel :P Autod, õigemini siis nende autode juhid, kes piisavalt kiiresti eest ära ei liikunud, said ohtra arusaamatu sõnavalangu osaliseks :P
Märkamatult läbisime itaallaste rekka, paksu rekajuhi ja suurepärase inglise keele oskusega prantslase saatel 500 kilomeetrit Pariisi. Milline suurepärane tunne. Ikkagi Pariis! Nojah, räpane, rahvast jube palju. Juhindusime meile antud direktsioonide järgi ning leidsime end tunnike hiljem väljumast juhatatud kohast metroost.
Kuid midagi ei lähe nii lihtsalt. Kadunud, varastatud ja ma tean kelle poolt, ma nägin seda meest minu ja Nelli vahel seismas. Kuid ega sellest loomulikult midagi kasu ei ole, et nägin seismas, oleks pidanud nägema tegutsemas ja nägu nagunii meeles ei ole. Dokumendid, pangakaardid, pinkoodikaardid, no kõik võimalik, mida sa peale passi igapäevaselt kaasas kannad (Nelli pass oli minu kotis) olid läinud.
[ma ei jõua nii palju kirjutada, kui vaja oleks, kuigi ees on veel 5 päeva lugu, hakkab minu jõud raugema]
Õhtu möödus Eestisse helistades, pangakaarte sulgedes, saksa panka kirudes, kuna nad keeldusid kaarti sulgemast ilma kontonumbrit teadmata.

Edasi eredemad hetked:
Kolmapäev: Jalutuskäik, mitmed olulised pariisi hooned. Kusjuures Pariisi vahemaad ei ole üldsegi meeletud. Õhtu Lovre'i pargis veini, juustu, viinamarjade ja prantsuse saiaga. Hilisõhtu Marco (noormees, kes meid Pariisis majutas) tudengist sõbra juures, eriti lahedas ühikas.

Neljapäev: Eesti saatkond. Pariisi kesklinn. Eiffeli torn. Käisime ka üleval ära, meeldis rohkem kui 9 aastat tagasi. Õhtune valgustatud linn oli kena, kuigi jah ilma üle võiks küll kiruda, liiga palju udu.
Hilisem õhtu vanas keldris, millel oli rääkida kindlasti tuhandeid lugusid ja mis oli loomulikult seotud prantsuse revolutsiooniga. Kuid nad ei pakkunud seal teed, nii et oma saabuvat köha pidin ma ravima vaid palja rummiga. Koht oli aga lahe emotsioone, meeleolu ja paksult suitsu täis.

Reede: Vara üles, Palju linnas kõndimist, avastasin, et Louvre on reede õhtuti peale 6-t noortele alla 26 tasuta. Seda nähes ei tõusnud minu käsi kuidagi ligi 10 eurot neile maksma, et varem muuseumisse minna. Ostsin parem raamatu :P Õhtul me aga Louvre'i muuseumis ära käisime ja Mona Lisa kohalolekut kontrollisime.
Ja suhteliselt vara läksime magama.

Laupäev : Piiksuva mobiili saatel saabus varajane äratus. Ees ootas sõit Luksembourgi. Seekord ei pidanud me tee ääres sildi ja ülestõstetud käega seisma, vaid tasusime Marcole osa bensiinikulusid ning jõudsime valju muusika saatel mõne tunni pärast sihtkohta.
Vahepealse toimunu kohta on kmmentaarid suht mõtetud.
Luksembourg ise oli aga väga lahe oma kindlusega, mida võis näha pea kõikjal. Mõnus oli, kuidas linn asus nii erinevatek tasanditel ning alla linna sai mitte bussi, vaid liftiga :P
Õhtul oli psüholoogia tudengitel pidu :) Ja meiegi nende seltskona oodatud.

Pühapäev: Vara üles, mis loomulikult tähendas seda, et öiseid unetunde jäi väheks. Kui imestad miks, siis loe eelmise päeva viimane lause uuesti.
Teeäär, mälu auk. Umbes 4 erinevat autot ja konstanzi silt meie käes lõpuks. Oh, mis tunne meid valdas, kui teadsime viimases autos, et see viib meid Konstanzi välja. Me saame koju tagasi!
Õhtu, väsimus, rahulolu, elu keerdkäigud. Ja koju saabudes leidsin 2 uut majanaabrit.

Inimestevaheliste suhete kirjeldamiseks ei jätku ruumi. Kuid kommentaariks, et minule oli selline hääletamise kogemus esmakordne. Palju muid kogemusi sain veelgi. Mõned neist esmakordsed mõned neist korduvad, kuid uues valguses. Seepärast siis ka minu peamine emotsioon seoses reisiga ongi see, et ma sain ühe nädala jooksul sellise hunniku kogemusi, õppetunde, mõtteid ja uut mõistmist endasse, mida vastasel juhul oleksin ehk korjanud üles järgneva paari aasta jooksul.

Hinne reisile 10 palli süsteemis 9. Seda nii füüsiliselt nähtu põhjal, kui ka emotsionaalselt ja hingeliselt kogetu järgi. Hoolimata kõigist neist hetkeist, kui oli jube s... olla.

Ainult üks nädal?!

Milline suurepärane kontsentreeritud elukool.
Shokiteraapia!
Ootamatus!
Üllatus!
Rahulolematus!
Õppetund!
Elu ja veel elu!
Ja veel...
... kirjeldamatu,
... sõnadeta
... vigadeta
... puudustega

ette teadmiseks

Reisist siis veidi. Pariisi praegu. Homme LUxemburgis. Esmasopäeval lahkusime Konstanzist, j6udsime Strasbourgi 6htul. Magada ei saanud seal, ööbisime enamus ajast ärkvel olle raudteejaamas. teisipäeval saime s+itu politseiga, kes toimetas meid kiirteelt l2himasse bensiinijaama. Pariisi j6udsime 500 kilomeetri kohta ülletavalt vara.
Pariisi juhtumised on aga pikk ja omaette teema koos dokumentide varastamise, raha puudumise, pinkoodi mitteteadmise, telefonikaardi tühjenemise, m6tlematuse, Eesti Vabariigi konsulaadi külastamise, magamatuse, veini-juustu-viinamarjadega Louvre'i pargis, tujutsemise, seltskonna, 6huta metroo ja tervise kadumisega.