Teadmatus

Mind ikka painab endiselt see teadmatuse teema. Täna mõtlesin, et kui ma tean, et ma midagi ei tea, siis ma tahan seda ikka teada. Kui aga mul pole õrna aimugi, et olen millestki ilma jäänud, siis pole vaja seda ka teada.
Nii nagu saladustega! Kui ikka mainida, et on saladus, aga seda ei tohi rääkida, siis võib muutuda eriti uudishimulikuks. Õkskõik mis see teadmine siis pärast on või kui hull see olema saab, on võimalik selle teadmisega leppida ja tegeleda. Teadlik teadmatus pikaks ajaks on aga eriti näriv ja ängistav. Kas mitte?
Segane teadliku mitteteadmise ja mitteteadlikt mitteteadmise jutt. Või siis hoopis teadlik teadmatuse ja teadmata teadmatuse teooria. Huh.. mina saan muide veel aru... vist.
Aga kell on palju ja tähed jooksevad ekraanil ringi. Ma arvan, et nad teevad seda minu kiusamiseks ja mitte põhjusel, et ma väsinud olen :P
Aga ma sain täna Helin-Mari Arderi Trio muusikat :) Kuulan seda esimest ringi ja mulle täitsa meeldib. Varsti ma võin lausa nimeliselt hakata ette lugema, mis muusika mulle meeldib. See on muidugi minu juures midagi uut. Ei ole enam vastus, et kuulan kõike. Kuulan ikka kõike! aga selle kõige hulgas neid ja neid asju nimeliselt... Minu väike rõõm. Eks ma siis annan teada.