Pilt ajaloolastele

Nii siis sain täna ligi nendele piltidele, mida Kadri pikkisilmi oodanud on. Mõned pildid on nii head, et mul on siiralt kahju, et mina nende tegija ei ole. Kahjuks ei ole minul siin endal fotokat käepärast ja suvalist seebikarpi ma ka endale muretseda ei kavatse. Aga pildid on siiski olemas, sest on teisi hoolikaid inimesi, kes muretsevad selel pärast, et oluline jäädvustatud saaks. Ja seda jäädvustamist mitte nii nagu keskmine turist - seisa siin selle vaatamisväärsuse ees ja siis teeme pilti. Kuigi jah tsehhid tegid küll sellest mercedesest nii pilte millega mägedes käisime, kuid püüame selle neile andeks anda :P Muidu on ju pildid suurepärased.
Nagu näha, ei ole kõrvalepandud sugugi suurepärane mägede vaade, vaid hoopis midagi muud. Öelge teie mulle, mida peaks see tähendama? Kõrval oli invaliidi parkimisplats.

Pingviinid posti teel

Inimesed, või vähemalt mina, kirjutan jah rohkem blogisid kui ma välisriigis olen. Võibolla on see minu viis püüda ikka meeles püsida. Võibolla võimaldab see minul tunda, et ma ei olegi tegelikult üldse nii kaugel oma sõpradest.
Sain eile väga oluliselt sõbralt tavalise kirjapostiga ümbrikus kirja. püüdke nüüd ette kujutada, kuivõrd rõõmus ma selle peale olin. Täiesti süütu ja siiras ootamatu üllatus :) Siinkohal tänan ma siiralt kirja saatjat. Ja need pingiivind olid eriti andekad :D
Ma tean, et ma peaksin mõnikord püüdma veidi rohkem olulisi inimesi meeles pidada ja neile mainima kui kallid nad mulle on ning kui tänulik ma olen, et ma ka nende jaoks oluline olen. Siinkohal tervitused ja kallid kõigile, kes end puudutatuna tundsid ;)

Vanadele inimestele

Kaera oli see inimene, kes väitis, et põlvedele on halve, kui trepist alal minnakse, kuna seepõrutab liigeseid. Ma pean tunnistama, et tal on raudselt õigus. Nimelt läksin 800 meetrit mäest üles ja pidin pärast sama palju ka alal tulema. Alla tuleks oli palju valusam kui ülesminek. Kõrgusse pürgida oli raske, aga mitte valus.
Kahtlustan, et allatulek ei ole mitte raske ainult põlvedele, vaid ka seljale näiteks. Ja arvake siis ise, mida tunneb seljas skolioosi põdev inimene päev peale sellist rännakut?

Aga muidu oli loomulikult tohutulttohutult lahe. Ilm oli ilus. Rada oli täiuslik. Seltskond, noh, olgu, see oleks võinud parem olla, kuid oluliselt kurta ei saa. Aga pildid ja ehk rohkem muljeid kuuldaval müne aja pärast. Jääge lainele!

Rullnoklus välisriikides

Oled pärit Tšehhist. Sinu perekond on heal järjel. Sinu isa vahetab iga paari aasta tagant autot. Kuid mitte kuangi ei ole see mdiagi uhket. Kui ta aasta tagasi on vahetanud väikese kaheukselise auto mahtuniversaali vastu, siis olete vennaga ülirahul. Saksamaale saabudes proovite ära selle auto maksimumkiiruse, kiirteel saavutate mäest alla säites vapustava 210 kilomeetrit tunnis.
Sul on toas tuliuus arvuti ning mägedes käimiseks täisvarsustus pluss GPRS süsteem. Talespordiks igati korralik varustus.
Rahakotis on krediitkaart ning mingit probleemi ei valmista ka vanemate käet raha juurdeküsimine. Nüüd õpid semestri Saksamaal. kodus on sind ootamas tüdruksõber, kellele oled tingimusteta truu olnud viimased 4 aastat.
Kuid maailm avaneb ja ühel nädalavahetusel leiad sa end uue Mercedese roolist, mille olete sõpradega koos rentinud, et mägedesse minna. Ja siis hakkad sa täielikuks rullnokaks.
Neiud, kes tagaistmel istuvad peavad end tagasi hoidma, et mitte oma hommikusööki väljutada selle sõidustiili suhtes, mida viljeled.
Aga muidugi, on vaja ju oma uutele sõpradele muljet avaldada. Kurve võib ka vastassuunast võtta. pole probleemi isegi kõnniteest lisa võtta, kui tudnub tee laius kitsaks jäävat. Igati tore on mängida gaasi ja pidurigam isegi kui kiirendust on vaid pooleteiseks sekundiks, on see ju ometi tohutult lahe. Mis seal ikka kui vaja siis pidur uuesti põhja ning nii see läheb. Näol on veider saamise naeratus.
Mägedes on loomulikult veel eriti lahe kihutada, palju pöördeid, palju kuristikke. Gaas, pidus, sidur, järgmine eelmine käiks... jõnk.. jõnks... jõnks.
Kur... jobu, muidu normaalne inimene ja sõidab kui viimane huligaan. Ja tõsiselt paha hakkas selles autos istudes, rääkimata sellest, et õudne oli. Mehe sõiduoskustel ei olnud viga, kuid need ei olnud ka väga head, rääkimata suurepärastest. Kolme päeva jookul ei puudunud juhtumised, kus oleks tya sõitnud seina, kiirendanud ees oelvale tuole otsa, sõitnud otsa jalgratturile, pidurdanud nii, et kõrvalistuja oli peaaegu esiklaasis. Ja see peab siis lahe olema?

Muutumine

Ilmselt peab vähemalt kord aastas jõudma oma mõtetega sinna "things change". Sealhulgas siis inimesed muutuvad, olukorrad muutuvad, soovid muutuvad. Ja hoolimata sellest, mis on olnud või mida tahetakse kõik muutub. Lihtsalt mõned eriti karmid muutused saavad alguse just väikestest asjadest. Hoolimata sellest, et nad võivad tunduda olevat rasked, mittevajalikud või halvad. Või mingil hetkel ei suuda enam leida tagasivaadates seda teelahkmet, mis muutused endaga kaasa tõi.
Oli kord...

Aga ma ei teagi mis tegelikult töötas

Passisin mina eile aega, mil kedagi peale minu kodus ei oleks. Hiilisin siis vaikselt teisele korrusele ja kaklesin seal veidi modemi ja jagajaga. Võitlus oli karm, nii et ma olen väga rahul, et keegi seda pealt ei näinud. Vahepeal vedasi appi ka oma sülearvuti ning püüdsin selle survel eelnimetatud masinaid tääle sundida. Tõmbasin neilt välja kõik kaalbid mõneks hetkeks, et neid korralikult haavata nign näidata kelle käes on võim. Esimese korraga ei saanud ma siiski oodatud tulemust. Proovisin veel teisegi ja kolmanda korra. tulin juba peaaegu et alistununa alla, kui oma toas ühendasin oma sülearvuti internetijuhtmega ja ennäe imet :) mul on internet tagasi.
Nii et kui on ikka vaja midagi ära teha, siis tuleb asi ise käsile võtta :P Isegi, kui kohalikud peaksid siin paremini teadma, kuidas asjad käivad.
Tegelikult sain aga tund aega peale interneti taasloomist tünga, kuna tuli välja, et ma ei olnudki kodus üksi, kolmandal oli Dorothee kodus ja õppis vaikselt oma toas. Vot sulle siis säh salatsemist.

pilvepiirilt alla vaatan

Laupäeval käisime Schwarzwaldis (ma ei ole üldse kindel et ma kohanime õigesti kirjutasi). ekskursioon oli nii huvitav, et väiksema seltskonnaga keeldusime teisest muuseumist ühe päeva jooksul ja ronisime hoopis künka otsa. eesti mõistes oli tegemist muidugi mäega, kuid siinses mõistes oli see küngas, kuna tema tipp ei olnud nii kõrgel, et seal ei oleks enam puid olnud. Vaade oli aga lahe ja kürgust ligi 600 meetrit. Valmistusime järgmise nädalavahetuse retkeks, aga sellest plaanist räägin ma siis, kui see on ka täide läinud :P

PS: ma arvaks, et lausa 2:0 on see seis juba.

Üks null minu kasuks ;)

Loetelu nähtust

- Poed on pühapäeval kinni
- Keset päeva on pangas lõuna, nii et uksed kinni ja seda tervelt POOLTEIST tundi (mis ajal siis inmesed oma asju käivad ajamas
- Visa ja Mastercard'iga maksta ei saa. Vähemalt mina ei ole veel leidnud sellist poodi. Ja ma ei ole mitte vähe kohti läbi käinud. Ka suures kaubanduskeskuses ei saa kaardiga maksta.
- Poed on tööpäeval ekstra kaua lahti, tervelt 8-ni õhtul
- Inimesed suitsetavad igal poole ja suitse on iga nurga peal automaadis müügil
- Teeninduskultuur puudub. Öeldakse otse, kui miski ei meeldi.
- Mentaliteet selline, et ka teenindaja tahab puhkust ning klient EI OLE kuningas.
- Bürokraatia on jube
- Pangakaart tuleb postiga umbes kahe nädala jooksul koju
- Panga Interneti paroolid tulevad samuti kahe nädala jooksul postiga koju, sinnamaani ei saa internetipanka kasutada.
- Igasugu asutused on sel ajal kinni, kui on vaba aeg. Mainitud pank on näiteks kolmapäeval ainult 12.30-ni avatud.
- Õlu on hirmus kallis siin väljast ostes. Tervelt 3€. Inglased küll räägivad, et jube odav, aga Tsehhi tüübid ohivad veel hullemini kui meie. Poes on aga õlu suht odav.

+ Ülikooli raamatukogus on paljupalju pikki riiuleid psühholoogia kirjandust. Ja enamus sellest ikka inglise keelne, nagu ma harjunud olen :D

Toa isikupärastamine

Võtsin nõu kuulda ja panin oma toas teibi abiga mõned pildid üles. Mitte kõik. Tegin väiksema valiku. Viis pilti sai pandud praegu. Üks neist ukse peale sissepoole, kaks seina peale ja kaks kapi külge. Nüüd ma siis oalun teil pakkuda, millised pildid need olid, mis ma praegu välja valisin ;) Ei välista muidugi võimalust, et mõne aja pärast ma nad teiste vastu vahepeal välja vahetan :P

Ahjaa ja muidugi, pole siin mingisugust passiivsust, kõik mis sülg suhu toob, tuleb ka kommentaaridesse kirja panna. Ma kohe püüan avada kommentaarid ka neile, kes ise ei oma blogi sel leheküljel. Nii et laske aga tulla :) ja palju ja igasugust. Mis ma ikka siin mudiu kirjutan ja ma mäletan, et olid mingisugused, kes tahtsid, et ma nüüd intensiivselt hakkaks blogi kirjutama.

Koduigatsus?

Kas mul on koduigatsus? Ei ole!
See kord on eestist ära sõit hoopis teistsugune, kui eelmine kord. Asjaosalised ilmselt saavad aru, mida ma silmas pean. Olulist rolli on mänginud ka vast Nelli olemasolu. Et asju ajame koos ja suhtleme palju.
Kes teab, tegelikult mingi aeg võib see igatus ka tekkida. Eriti mudiugi siis, kui majakaaslased, kes on ja kes juurde tulevad, ei ole inimestena toredad. Juhtuvad olema sellised, kellega ma kokku ei sobi, siis võib siin olemine küll raskeks osutuda ja soov koju tagasi pöörduda, mind kummitama hakkab.
Praegu on osaliselt juba harjumus, palju aga veel uudishimu, et mis edasi ja mis uut. Esmaspäeval algav keelekursus toob kindlasti ka uusi tuttavaid juurde. Selels suhtes olen ma väga põnevil.
Mõningad mõtted, milles olen tahtnud lahti saada, vaikselt juba keskkonna mõjudel kaovad, nii, et minu strateegia töötab :)
Ja see on väga oluline, et ma kodus oma arvutile interneti taha sain. Selle abil on mul kogu Eesto sõprade võrk kättesaadav ja päevakajalised uudised teada.

Minu tuba

Mul on toas laud, tool, kapp, voodi (madal), riiul ning sahtliboks. Olen esimesel korrusel, mis tähendab seda, et talvel läheb siin külmaks. Kuna maja asub vaiadel ning minu põranda all puhul läbi lihtsalt tuul.
Aga mul on rõdu. Küll mitte täitsa isiklik, aga siiski. Kõrval toa inimene saab ka samale rõdule tulla. Ja kui ma aknast välja vaatan, siis näen aasa, suurt rohelist aasa ning tean, etkünka taga, aarisaja meetri kaugusel, söövad lehmad rohtu.
Rada, mida kasutama hakkan ülikooli minekuks, on lahe, lookleb põllu ja aasa ning õunapuuaia vahel. Talvel on seal ilmselt porine ja märg ning majakaaslane (Dorothy?) rääkis, et tema jaoks väga libe. Tema olevat igal hommikul ikka potsatanud ja märjana loengusse jõudnud.
Ühesõnaga väga vajalik oleks, et ma saaksin seda tuba kuidagi kodusemaks ja soojemaks muuta. Vastasel juhul olen detsembriks põskkoopapõletikuga ja tunnen nagu elaksin siin ajutises (seda ma muidugi ka olen ajutiselt, aga siiski) kohas, kellegi teise asjade keskel.
Loomulikult ei olnud sii voodiriideid, mille ma pidin esimesel päeval ostma. Padi, tekk, lina, padjapüür, tekikott - kogu komplekt.
Rõduukel on sinine kardin ja väiksel aknal on rohekas-kollane kardin, selline kanapasa värvi. Ilmselt peaks rohkem selle epale mõtlema, kuidas saada seda tuba isikupärasemaks ja enda omaks :) Ja viisil, et see minu keäst raha ei võtaks :P

Jõudsin õnnelikult kohale

Nagu alati küsitakse, et siis eredamad hetked, minu reisist.
No sõit bussiga Tartust Tallinnasse algas juba päris toredalt. Mind oli ära saatmas terve brigaad mulle olulisi inimesi. Neile, kes end kirjelduse järgi ära tunnevad ka üks suur kallikalli :). Istusin bussi ja välja ei vaadanud, imetlesin mulle kingitud fotoalbumit. Kui ükskord avastasin, et buss ukerdab Tartu kesklinnas Poe ja Küüni tänava nurgal. Ilmselt oli Vabaduse pst mingil põhjusel ajutisel suletud ja buss pidi ringi keerama. Seda muidugi bussijuht üritas ning tagurdas suure rutuga madalale liiklusmärgile otsa :P Juht ise jooksis kiiresti bussist välja, siis jälle bussi tagasi ja jälle välja, reisijatele mdiagi ei öelnud. Mingil hetkel sõitis bussi kõrvale politseiauto. Reisijad endiselt ei teanud midagi, kas buss oli otsa tagurdanud teisele autole, inimesele, rattale või sõitnud tagumise rattaga auku. Mina siis kõndisin välja, fikseerisin olukorra, astusin bussi tagasi ning teadvustasin ka kaasreisijatele, mis olukorras me oleme, et liikulmärk on bussi all kinni Paari minuti pärast oli buss tõstetud liiklusmärgi pealt ära ja sõit sai alata, graafikust küll oma 15-20 minutit hiljem. Ja ma ei saanudki teada, mis liiklusmärk see oli :(
Tallinnas võttis mind lennujaamas vatu suhteliselt ebakaines olekus Nelli. Pagas läks meil kokku. Paar kilo oli lubatust üle, kuid check-in-tädi oli lahke ja naeratas vaid selle peale :).
Berliinis oli meil öösel ees reis ühest lennujaamas teise Shoenefeld’ist Tegelisse. Sõitsime rongiga (vist oli ikka rong) tädi juuhatusel Tegeli suunas. Pidime maha tulema ja bussiga edasi sõitma. Aga oh üllatust bussid enam peale keskööd ei liikunud. Lähedal oli kohvik avatud ja sinna me siis suundusime, et abi küsida. Meie üle naerdi ja öeldi, et lennujaam on öösel kinni. Ma siiamaani ei usu, et see tõele vastab. Aga kontrollinud ka ei ole. Istusime siis esimesed 2 tundi oma hommikust ühe ja sama piimakohvi taga. Tädi leti taga muudkui küpsetas. Mingil kummalisel kombel aga ei olnud isu mingite saiakeste järgi. Parim oli hoopiski võileib, mis ema oli teele kaasa teinud ja mis mind ning Nellit sõidu ajal elus hoidsid, siinkohal suur aitäh emale.
Väljas hakkas juba koitma, kui meie esimese bussiga Tegeli poole edasi suundusime. Sealses lennujaamas istusime ka paar tundi. Mina magasin peaaegu tunnikese, Nelli valvas kotte. Pärast pidime vahetust tegema, aga tema juude unenägude mees ei tulnud ja nii oligi tema täiesti magamata ja pohmakaga :p.
Berliini Tegelist sõitsime lennukiga Stuttgardi lennujaama. Sealt metrooga pearongijaama. Ning siis uue rongiga Konstanz’i. Konstanzis istusime kesklinnast bussi ja suundusime Nelli ühika poole. Nelli sai võtmed ning lõpuks ometi saime oma pagasi maha panna.
Mina ei tednud, kus ma pean oma võtmed kätte saama. Kuna mul oli kinnituskiri SEEZEIT Studentenwerk’ist, siis otsustasime sinna suunduda. Teadsin, et see on kuskil ülikooli juures. Ekslesime siis veidi, kuni ülikooli kompleksini. Kusjuures sisenesime täiesti valelt poolt ja neiu, kelle käest abi palusime, oli väga üllatunud, et me sealt ülikooli osast mingit Studentebnwerk’i otsime. Kuid lahke ta oli ja meid juhatas ka otse õigesse kohta :) Studentenwerk aga teatas mulle, et ma peaksin saama võtme selle sama mehe käest, sellest samast kohast, kust Nelli oma võtme sai, sest just see mees on niinimetatud majahoidja.
Kuna meest enam kohal ei olnud Nelli ühikas, siis oli selge, et esimesel päeval mina oma tulevasse elukohta ei saa.
Nelli ühikas näeb jube välja. Tõeline peldik. Eriti hull ongi just see otsene peldiku osa. Sealses dušširuumis ei ole võimalik ümber päärata. Ta on väiksem kui nii mõnigi duššikabiin. Kuskil ei ole võimalik riietuda. Ja kõigele lisaks on see 18 inimese peale 2 pesemisruumi, kaks potiga ruumi ja kaks kraanikaussi. Mis kõik näevad väga jubedad välja, nii et ei taha minna seina, ukse ega kabiinikardina vastu.
Selline ühikas ehmata meid tõsiselt ära. Ning ma hakkasin hirmuga mõtlema, et mis mind on ees ootamas.
Öö magasime kahekesi kitsas voodis, mis migni meeter lai. Ku kui sa oled ikka öö magamata ja jube väsinud, siis pole sellest palju lugu ja öö mööda ka saadetud sai.
Hommikul ruttasime selle mehe juurde. Kusjuures ma unustasin enen mainida, et see oli väga ebaviisaks mees, kes sai inglise keelest aru, kuid seda mitte mingil juhul rääkida ei tahtnud. Lihtsalt ignoreeris seda. Võtmed ma aga kätte sain ja pikk saksa keelne jutt räägiti ka juurde, millest ma poolt aru ei saanud, eriti seda osa, et pean kuskile mingisse kontorisse minema, et seal, ma ei tea mida teha.
Esimese päeva kartus, et ka minu tulevane elamiskoht on tõeline peldik, kadus, kui kohale jõudsime. Kitsas kolmekordne maja ja täiesti korraliku santehnika ja olemisega.
Kolme majakaaslast olen näinud, kokku hakkab meid siin olema 6 inimest. Loomulikult on asju palju laiali ja mingit piinlikku puhtust ei ole, aga tunne on ikka nii, et siin on teada inimesed ja korralik olemine.
Eile õhtul istusime siin neljakesi ja jõime veini. Kaks majakaaslast Nelli ja mina. Loomulikult olin mina see, kes mingil htekel hakkas ära vajuma ning silmad ei seisnud enam lahti. Ja nii lõbus olemine lõppeski.