Sel korral trumpasite mind üle

Teglikult tahtsin järgmise blogi kirjutada taaskord sellest, et Saksamaal ei ole teeninduskultuuri või sellest, et toredad heatahtlikud ja naaiivsed neiud ei ole siiski alati kõige mõnusamad vestluskaaslased. Aga praegused rõõmsad emotsioonid on liiga tugevad, nii et ma ei hakka neid rikkuma mitte nii toredatele asjadele mõeldes.
Täna on ilmselt rahvusvaheline postipäev. Minuni on jõudnud lausa kaks pakki. Ühele pidin ise järgi minema. Sellest tulemisest olin teadlik ja ootasin juba eelmine nädal. Ilmselt ei olnud mind eile sel ajal kodus, kui nad pakiga ukse taga käisid ja seepräast oli teade postkastis ja postkontoris sai hommikul esimese asjana ära käidud.
Teine pakk oli aga tõesti üllatus. Liikusin parajasti kolmandale korrusele pesumasina juurde, kui aknast nägin, et postimees pakiga meie majade poole liigub. Omaette veel mõtlesin, et huvitav kellele see läheb. Üllatus oli tõesti suur ja siiras, kui meie ukse taga kella helistati, oh seda kiirust millega ma kolmandalt treppidest alla lendasin :P ja pakil oli MINU nimi :) Mul on ikka suurepärased sõbrad :D Suur tänu Teile. (ju ma siis ise ka ikka päris ok inimene, kui sõbrad sellised on :P).
Oravakese kommi on mul nüüd paari nädala jagu, samuti kamasokolaadi ja kalevi piparkoooke. Milline rõõmus päev.
Ja nüüd on minul süümepiinad, kuna piirdusin vaid postkaartidega :$

Nüüd ma siis tegin seda, lõpuks!

Pühapäeval sai see siis lõpuks tehtu. Nii kaua sai ilma oldud. Ja uusi asju sai ka proovitud. Pühapäeval oli peale seda lihtsalt väsimus. Esmaspäeval mõtlesin, et ossaaa ei valutagi kõik kondid väga hullusti sellise rapsimise peale, teisipäeval aga sain aru, et olin liiga vara rõõmustanud. Valutasin üleni nii mis kole. Tära, kolmapäeval, on juba täitsa ok, kannatab ehk isegi trenni minna :)
Proovisin pühapäeval ära oma lumelaua. Austrias sai sõitmas käidud. Tunnen kõigile neile kaasa, kes ei ole lumelauaga sõitu üldse proovinud ja neile veel rohkem, kes sel aastal ei ole veel mäele saanud :P. Kuid see on ikkagi kirjeldamatu mis tunne on mäest alal vuhiseda. Eelviimane sõit oli jube lahe ja viimane veel lahedam, kuna siis pidime kellaga võidu sõitma, buss ootas meie järel.
Nojah, hüpata ma veel ei oska. See tähendab, et tahtlikult seda tehes välja väga ei tule, aga kui kogemata juhtun hüppesse mineme, näiteks suurem hunnik lund ette jääb või midagi, siis kannatab isegi hüppe nimetuse välja :)
I can't wait to get there again

Nägija

Teisipäeval vihkasin kogu maailma. Optik teatas mulle, et oma kaotatud -0,5 tugevusega prillide asemele vajan -1,75 prille. Loomulikult hurjutasin ennast, et polnud 4 aastat kontrollis käinud.
Maailm oligi minu jaoks juba selline loomulik. Esimesest reast prillid peas nägin tahvlil olevat ka silmi kissitades. Kui õppejõu käekiri vee soovida ka jättis, siis võisin suht kohe loobuda. Prillid kaotanud tundsin end eriti halvasti. Mis siis, et and mind palju ei aidanud, aga vähemalt tekitasid mulje, et nüüd am peaksin näegama, kui and mul ees on. Ammu olin ära unutsanud, mida tähendab tegelikult hea nägemine. Mulle tundus normaalne, et keskmisest pingireast ei näegi ju ometi mitte keegi seda, mis tahvli peale kirjutatud on.
Reedel sain oma prillid kätte ning armastasin kogu maailma, oh neid teravaid nurki ja silte teisel pool teed. Oh seda väikest kutsut, kes jooksis vette linde taga ajama. KAuguses mängivad lapsed ja vette maanduvad linnud. Tänaval vastu tulevad inimesed - neil olid isegi silmad peas ja nad vaatasid mind ka - ei tea, kas nad vaatasid nii ka varem, mina siis küll seda ei tajunud. Või siiski ilmselt nad vaatasid nüüd, kuna mina ju nägin jälle.
Ümber sai lükatud ka minu uskumus, et tagumistest ridadest powerpointi esitlust ei näe. Täna nägin ja kui suurepäraselt veel :)
Elu, värvid, kontuurid. Lihtsalt ilus!