Kui lugeda erinevate inimeste ülestähendusi oma päevade tegevuste, olukordade ja mõtete kohta, siis kontrast on ikka meeletu. Tunnen ennast siin kui kohapeal kössitava loodrina, kuigi tundub, et ka mina liigutan ja teen üsna parajalt.
Aga siiski täitsa lahe, mida osad jõuavad ja kuidas seda kirja panevad (vabandan, aga jätan lingi panemta, igaks juhuks :P) ja millega teised oma päevi veedavad (jällegi linki ei pane).

Hoiatus: kaosekaksikud tulevad!!!

Ilmselt neil, kes ei pidanud jaani minu ja Kadriga koos, möödus aeg väga sisukalt ja kojugi jõuti sele ajal kui soovi ja mis kõige olulisem tervetena koos kõigi oma väärisesemetega. Kuna minu ja Kadri seltskonnas on reegliks kujunenud kellegagi millegi juhtumine, siis ka sel korral ei saanud ometi ju teisiti. Tegelikult jõudsid ka kõik meiega koos viibinud inimesed ilmselt koju ja on terved ning omavad endiselt oma rahakotte, päikeseprille, mobiiltelefone ja fotoaparaate koos tehtud piltidega.
Suhteliselt selge oli, et ujärgmiseks ohvriks pean langema mina, ei ole ju minuga midagi juhtunudki viimasel ajal midagi. See üleni lilla väike varvas, ei lähe päris arvesse. Nüüd ma siis skoorisin suuremalt ja sain hüppeliigesega hakkama. Aga tõestuse sai see, et kui sa peale liigese venitust kõige kiuste edasi liigud, siis polegi hullu. Kuid tagajärjed on need, et hommikul kell 7 ajab sind lihtsalt valu üles, hoolimata ainutl 2-tunnisest voodisviibimisest.
Igal juhul saab olema tore oma ülemusele seletada, uuupppsss.... jälle juhtus :$ ja elva kontorisse tööle minek saab ka ülehomme tore olema. Kohale peab ilmuma, kuna pühade tõttu ei saa ju kedagi ette hoiatada. Ma kahtlustan, et kohalikud töötajad seal on aga rohkem ära ehamtanud kui mina :P .... nii nagu kehalise õpetaja kui ma kunaig kehalise tunni ajal oma sõrmeluu tõkkejooksu tehes ära murdsin. Mul on ikka haige üllatamise meel küll :P Hea et ise rahul olen :D

..kahju

Põhimõtteid kuidas elu elada jagub inimestel kindlasti hulga. Kui üks nendest on aga see, et ei taheta kahetseda midagi, mis on korda saadetud või mis otsuseid elus tehtud. Kas siis mingil hetkel hakatakse endale hoopis valetama. Näiteks seeläbi, et mõndadest ajsadest on kahju, kuid ei tunnistata, et selle "kahju" taga peitub soov ka, et oleks midagi teisiti teinud. Mis saab veel siis kui olukord, mis kunagi läks just sedaviisi nagu minu minevikuraamatusse kirjuatud on, ei olnud absoluutselt minu otsustada? Samas kes see teine ikka meie elu korraldab. Minule meeldib mõelda, et mina olen oma elu kontrollija ja kontrollis olla mulle meeldib. Ma ei taha seda kuhugi kellelegi - kõikvõimsale - ära anda.
Kahju on siiski, tegelikult ka. Imelikud asjad on need, millest kahju on. Kahetsemise alla läheksid nad aga ilmselt siis, kui mul oleks sügav soov, et nad oleksid teisiti läinud. Oleks on aga paha poiss ja oleksid mulle ei meeldi, seega ei leia ma end ka mõtlemas, mis siis kõik oleks, kui "kahjudega" seotud oluorrad või sündmused oleksid teisiti.
Hetk kus olla tundub olevat ikka see kõige tähtsam. Kui sinna juurde käib veel tulevikku suunatud pilk, siis pole ju midagi muud tahtagi - olekseid.

Jutt, väga blond

Samsungi telefon ei kõlba ikka kuskile. Uskuge mind tunnen end selle jutu pärast ise ka halvasti. Aga minu paarikuutagune ost sai nüüd järje sellega, et ma ostins endale samsungi asemel nokia telefoni.
Pisivead ja mured ja teleofni helin ja see, et ma unustasin meeldetuletuse mittekordamise tõttu ära nii mitmeidki asju ja et hommikul pidin ma esimese helina peale üles tulema, kuna äratust ei saa nuoulevajutusega korduma panna ja telefonis oli "12 sõnumid" mitte sõnumit, otsetõlke võlud, eks.
Nii ma siis käisin ja vaatlesin vaateakenderetkel juba mitmeid nädalaid nokia telefone, et milline neist siis võiks olla. Ise arvasin ka tükk aega, et ma teen siin sääsest elevanti. Aga kasuasin nädal aega vahepeal ema nokiat ja oh kui mõnus oli. Kõik asjad said aetud ja meeldetuletused funktsioneerisid, sõnumid jõudsid adressaatideni ja raportid sisaldasid nimesid, kellele, mis, millal kohale läks.
Siinkohal ma siis ütleks, et detailides peitub võlu.
Kujutan juba ette kuidas mõni selle epale võidurõõmsalt hõiskab, et näed ka minul on mõnikord detaile vaja, ei sobi ainult üleüldine arusaam ja suurema pildi korrastatus.
Ja nüüd ma siis õpin oma lõpueksamiks edasi, isegi palju on saanud end mujale peita.

... ja nii need dinosaurused välja suridki

Olen viimasel ajal nii mõnegi korra kuulnud inimesi rääkima sellest, kuidas nad tahaksid enda sees olevad hoolimist ja "armastust" jagada. Seda anda kellelegi, kes väärt oleks. Seda kedagi, müstilist kedagit, aga ei ole. Peamiselt loomulikult seetõttu, et kardetakse usaldada. Viimast aga ka enda mineviku tegude pärast. Kui ise ei ole usaldusväärne olnud, kuidas siis saaksid teised inimesed olla ausad, siirad ja heatahtlikud. Nii siis hoitaksegi seda välja-tulla-tahtvat-hoolimist-õrnust vaikselt endale ja ohatakse et miks ometi ei ole kedagi. Miks ei leia seda ühte ja head, kellega jagada oma varjatud hingesoppi ja sisse kogunenud hellust.