.. ja kõik on rahul

Hiljaks ilmselt olen jäänud, kuid mainimata ei saa jätta.
Läheb seltskond Rogainile, moodustatakse kaks tiimi. Ühed longivad metsas, naudivad sügist, ronivd seina mööda ja jõuavad finisisse varakult suppi ja saiakesi sööma. Teised naudivad puntkide võtmist, tiimis eesotsas kappab pikamaa jooksja, tempo on meeletu, peatused ei kesta üle mõne minuti, vett küsitakse ettejuhtuvast majast juurde, kuna vedelikukadu on normist üle. Ja epale kaheksat tundi on kõik meeletult rahul. Mõlemad tiimid leiavad, et tegemist oli elu parima rogainiga ja ometi nii erinevalt. Vot see ongi asi, mida suudavad sbrad üksteises aktsepteerida ja selle üle rõõmu tunda.
Nüüd siis saadakse vast ka aru, miks ma eelmine kord keeldusin minemast. Kõik oleksid üksteise kallal virisenud ja kokkuvõttes ei olekski keegi rahul olnud. Sellisel kujul aga... eeehhh... kui hea