teravate elamuste salat

Sai käidud järjekordsel reisil. Minu jaoks alles teisel sel aastal, erinevalt mõnedest suurtest reisijatest. Üldist reisikirjeldust saab lugeda siit.
Nii et ümberjutustamisel pole nagu enam mõtet. Ausalt tunnista, mina ei ole jõudnud seda kirjeldust läbi lugeda.
Aga kommentaare ilmselt teen muude asjade kohta. Näiteks seda, et sellised reisid panevad reeglina ikkagi inimkannatuse proovile. Ja kannatust just palju ei ole kui olemiseks on viie peale üks auto, mis siis et istmed kolmes reas.
Nähvatud sai palju. Siiamaani ei ole ma selgusele jõudnud, et kas tõesti olen mina see maailma kõige hullem kaaslane, kes ei saa üldse teistest aru. Või on inimlik see, et ilma selgitamata ei olegi võimalik teise mõtteid lugeda. Kust kohast läheb see piir mida lubada, mida rääkida ja mis peaks olema iseenesest mõistetav.
Mäletan, et kui akadeemilise emaga käisin pariisis (häälega muidugi), siis oli vahepeal veelgi rohkem "katuse ärasõitmise" tunne. Kuid ilmselt seetõttu, et meid oli seal kaks ning me oline stuck üksteisega, sai ka kõik lahendatud, mis siis et istusime Champs Elyseel ja nutsime kahekesi. See oli vinge inimsuhete kool. Siiamaani arvan, et tänu rääkimisele sai asja selgeks. Pärast läksime me veel reisile, ei lõpetanud suhtlemist ega hakanud kirvest kuurist tooma.
Nüüd ma ei teagi, et kas ma veel julgen palju edaspidi oma sõpradega reisima minna. Ometi mulon kogemusi ka vähem pingelistest reisidest. Kus k... kohas siis see kala nüüd on?