Post mille ümber tiirelda

Ma arvan end teadvat päris palju inimsuhetest. Arvan teadvat seda, kuidas peaks käituma kui on vaja olulisi asju öelda, teada anda. Viimasel ajal ma aga ei ole selles enam nii kindel, et ma tean. Olen jõudnud sinna, kus olen hakanud kahtlema, et äkki need teised, kee teguviise olen ma mõttes kritiseerinud, tegelikult talitavad õigesti, kuid mina ei ole veel oma arengus jõudnud nii kaugele, et sellest aru saada.
Muidugi võib olla ka nii, et mina olen oma suures arenemistuhinas, õigest kohast juba mööda tuhisenud ning seepärast ei saa neist aru. Need inimesed, kellega sai kunagi suheldud, need kella nüüd suheldes, tunnen, et mina olen edasi liikunud, kuid nemad seisavad paigal, seal kus nad oli aastaid tagasi. Kas mina olen siis paremas kohas, kus nemad praegu? Ma ei tea! Nemad ehk leidsid sealt midagi, millest mina mööda või läbi vaatasin, kuna arvasin end olevat rumal ja vajavat edasi arengut.
Olen ma siis rumal või olen ma tark. Ehk jõuan ma kunagi arusaamisele, et asjad, millele olen vastust otsinud, on seal, kuhu pean lahenduse leidmiseks ringiga tagasi pöörduma.
Kes on rumal ja kes on tark, kuhu areneda ning mis hetkel jääda peatuma?

Dream a little dream of me

Inimene tahab midagi, saab selle, kasutab veidi ja siis viskab kõrvale. Miks on see nii? Inimen on nii ära rikutud selle poolt, et alati epaks olema midagi paremat. Kui asi ei ole ideaalne, siis sorry, kõnnitakse edasi, jätekase vana sinnapaika. Ma ei räägi asjadest. Ma pean silmas seda, kuidas inimesed teiste inmestega käituvad. Ja inimene on nii nõudlik. Kui inimene oleks ka enda vastu sama nõudlik,kui ta on teiste vastu, siis oleks inimene palju lähem ideaalile kui praegu. Asjaolud, mis ajaga tulevad välja ning hakkavad segama. Krt.. kas nii siis tõesti saab?
Psühholoogia ja pidev möla ajamine. Pidev muli puhumine kõikidel teemadel. Ja siis muidugi empaatiavõime, mis võimaldab psühholoogidel aru saada ja kaasa tunda ka nendele inimestele, kes neile endile keeravad. Lliiga palju arusaamist ja abi andmist hakkab närima - seestpoolt väljapoole.
Elu on siiski ilus - me arvame kõik nii! Kui mitte koguaeg, siis mõnikord ikka. Neil hetkedel, kus MEIL on hästi läinud, kus oleme teistest üle.
Naeratage ja päev tundub helgem hoolimata sellest, mis ma just kirjutasin. Inimene on.... :( Aga siiski :)