Miks mitte kasuatda STV-d

Me ei ole enam N liidu ajas, kus teenuse osutajal on õigus. Me oleme ühiskonnas, kus klient on kuningas. Aga STV arvab, et seetõttu, et anda odavat internetiühendust võib absoluutselt tähelepanuta jätta kliendi rahulolu, Unustab klient maksmata internetiarve, avastab ta lihtsalt ühel päeval (muide selleks võib olla ka nädalavahetus), et internet on puudu. Ei mingit teadet, ei mdiagi, hoiatamine on neile tundmatu. Ma saan aru, et lepingus on ni kirjas, no kuulge klient on ikkagi kuningas ja vajab, et end talle pidevalt meelde tuletada. Tore on ju saada reklaami (no tegelikult muidugi ei ole kah) või täita küsimustikku, kus palutakse anda hinnag firma tööle ning kuulatakse meeleldi ettepanekuid.
Saan aru, et tegemist on väikefirmaga, mille eesmärk ei ole pakkuda kõige kvaliteetsemat teenust, vaid kõige odavamat. Nii aga ei jõua kuskile.
Minul on STV telefoninumber peas ja seda mitte seetyõttu, et mulle nad kohutavalt meeldiksid, ja ma pidevalt neile helistan ning kiidan kui head nad on, vaid seetõttu, et näiteks täna juba neljandat korda oli mul internet maas. Ja see on nii tavaline juba minu jaoks. Vähemalt iga paari päeva tagant seda juhtub. Ma alati ei kiirusta neile helistama, kes teab äkki ema unustas õigeks kuupäevaks arve maksta (ja muide minu peale on nad seal juba nii vihased, et passivad vist millal arvemaksmisetähtaeg mööda läheb, et mulle saaks minu kõne peale öelda, aga teil on ju arve maksmata :P). Täna ma jälle helistasin, ootasin kolmanda korrani interneti kadumist tunni aja jooksul. Positiivne on vähemalt see, et neil on seal uus telefonineiu, kes oli palju meeldivama ja üldse mitte ülbe häälega. Ja nende telefonineiude peale ei ole ma kunagi karjunud, nemad ei ole niitide tõmbajad, et midagi muutuks, nad on vaesed vahelülid, kes saavad endale kogu esialgse pasa kaela. Rääkisin kenasti oma prpbleemi ära ja nüüd siis ootan ning kirjutan blogi (word’is muide).

Ma olen kogu maailma vastu

Olete te tundnud vahel, et tahaks kogu maailma peale karjuda? Ma olen kogu maailma peale vihane, oi kui vihane! Ja miks? Tegelikult selle pärast, et ma olen ju haige ja jõudsin pool tundi enne südaööd koju. aaaaaaaaaaaaaa.............. Kas ma tõesti ei oska olla ka haige mitte? Kõik oli väga tore ja mitte midaig ei ole täna halvasti läinud. Referaat mida oponeerisin oli teemal mis mind huvitab - polügraafia ja koosolek oli mõnusalt pikk, üle kahe tunni ja arvutit ei saanud seltsi jaoks poest kätte, sest ülekanne polnud kohale jõudnu ja lahendus.net'i sain nõustajaks ja kõike muud toredat. Aga selliseid asju ei tee inimesed ju kellel on suur tõenäosus olla samal ajal põskkoopapõletikus. Nii et ma siin siis olen kogu maailma peale vihane kaasa arvatud muidugi iseenda peale.
ja inimesed on pahad, inimene kui selline nähtus on üldiselt lihtsalt paha.

raske on see kirjutamise amet

ja ma ei saa aru, kudias inimesed jätavad oma mõttedi meelde ning tulevad neid õhtuti kirja panema oma blogidesse. Millised suurepärased mälud. No minu puhul see küll ei tööta. Ma võin ju väita et eelenav nädala jooksul on mul ringi liikudes, end surnuks joostes, bussiga sõites, köhides, rebaste peale karjudes ja koolitööd tehes, tulnud pähe meeletutes kogustes mõtteid mida võiks kirja panna. Ja kui palju enist on siia jõudnud? Mitte ühtegi! Kuigi mul on mitemid kordi oplnud lausa tõsine idee, et seda asja tuleb kirja panna. Ja nüüd on mul järel ainult teadmine, et olen midagi sellist tahtnud ette võtta, kuid situatsionid, emotsioonid ja mõtted on kadunud.
Võimalik et selline kirjutamine võtab ikkagi veidi harjumist, võtab aega enne kui hakkab välja kujunema omad oskused, kudias mõtteid talletada, et neid siis hiljem kirja panna.
ga ikkagi mind piinab, ma nägin sel nädalal nii palju huvitavaid inimesi, täiesti võõraid, kellega ma ei suhelnud, kuid kes panid mind siiski väga veidrate asjade üle mõtisklema. Ehk kui ma näeks neid veel, bussis, jalakäijate sillal, pimedal tartu tänaval, pargis pingil istumas - kas siis tuleks mõtted tagasi?

Ja pealegi...

... on mul hirmus suur mure ka sellega, et olen tänase õhtu veetnud arvuti ees otsides endale mingisugust head, huvitavat filmi vaatamiseks. Koma korda võite arvata, kas ma oeln midagi leidnud. Loomulikult mitte, arvutis olevad filmid on ära vaadatud, teistkordset vaatamist etah ei taha. Ja juba kaks (võibolla ak rohkem) nädalat ajan ma paaniliselt taga Shrek'i teist osa, pole siiski seda mängivat versiooni suutnud endale soetada. Ja mis mind nüüd ees ootab. Erinevalt kõigist, väheamlt nii palju kui ma tean, inimestest ei ole minl veel Harry Potteri viies osa läbi loetud. Kuigis uvel sai seda jõudsalt tethud selle nädala jooksul, mil ma oma "armsa" selja pärast Illinois majas sees kükitasin, siis pean tunnistama, et siiski on jäänud veel umbes 150 lehekülge. Rõõmsutav selle juures on, et minu riiulis 10 pooleli oelva raamatu hulgas on ka, üllatusülatus Harry Potter and The Order of the Phoenix. Seega hambaid pesema ja voodisse lugema :)