Mehed kiruvad naiste kallal, et naised koguaeg virisevad, et ega nad endale mingit ema ei vaja, vaid naist. Mulle siiski tundub, et on mingi hulk mehi, kes kutsuvadki oma käitumisega naistes esile seda vinguvad, virisevat, õpetavat emalikku käitumist - "vaata sul on ju küünelaused mustad, mine tee puhtaks, vuih, milline kare ajamata habe; kas sul tõesti ei ole midagi paremat tervituseks öelda; ma juba kolmandat päeva räägin sulle, et prügikast tuleb välja viia... " eks võiks siin lõputult edasi lasta.
Ma nõusutun, et ilmselt mingi hulk naisi ongi koguaeg sellised, aga on tõesti mingi hulk naisi, keson ainult mõne üksiku mehega sellised. Kogu selle süsteemi tuum seisneb vist selles, et kui naised ütlevad meestele, et tee midagi, siis mehed teevad seda ainult kodurahu nimel. Nii kui naine on vaateväljast läinud, nii minnakse oma tavaliste harjumuste juurde tagasi. See on ju nii kohutav, kui tehakse asju lihstalt selle pärast, et keegi käsib. Kui ei meeldi mis palutakse või käsitakse, siis tulebki nii öelda. Kui aga läbi mõeldes selgub, et tegelikult ongi nii parem, siis peaks see saama ju inimese osaks igapäevaelus, mitte ainult siis kui piitsaga juures seistakse.
Vaesed naised, kes muutuvad virisejateks. Ja vaesed lootusetud mehed, kes seda naistes esile kutsuvad.