Varjud meis endis

Ma jõudsin täna vara koju. Tõsiselt vara ja järjekordne nädal on seljataga. Ma avastasin suure ülaltusega, et mul ei olegi järgmiseks nädalavahetuseks konkreetseid kohustusi/plaane. Päris hirmutav! Kirun küll, et on palju teha ja tahaks ööd, mil saaks näiteks 7 unetundi täis, aga ometi nüüd ma ei oska olla. ootasin, et saaks rahulikult mõnel õhtul võtta ette raamatu, seda lugeda ja tunda end vabalt. Nüüd ma ei oska seda enam. Raamat seisab voodil, ootab nukralt avamist.
Vormsil oli Lahendus.net'i suvekool, mida mina korraldasin. Ma ei tunne, et oleksin seda väga hästi teinud. Asjad muidugi laabusid, aga kõik sai tehtud kudiagi viimasel hetkel ja kiiruga. Läbi mõtlemist oli vähe. Meeskonnatööd juhtida ei saanud. Paar abilist oli. Kuid järgmine kord ma enam kaugteel millegi korraldamist arvatavasti ette ei võta. See ei sobi mulle eriti. Mulle meeldib kui meeskond on koos, kui näed silmast silma inimest, kellele mõne ülesande usaldad.
Loomulikult tegelt mulle täitsa meeldis korraldamine. Ma ei saa öelda, et teataval määral ei olekas ma nautinud neid lõputuid kirju, suurt telefoniarvet ja kohapeal nägemist, et mina tegin (Piret oli ka alguses abis, kuid lahkus juuni alguses välisriiki parematele jahimaadele). Tore on olla informatsiooni keskpunkt, nii et kõik pöörduvad sinu poole küsimustega, mis neil iganes tekivad. Hea on olla teadja.
Kas ma suudan olla järgmise nädalavahetuse Tartus, selles Annelinna korteris, mis on mulle nii kaua olnud kodu, kuid kuhu ma enam ei mahu. Mitte et siin oleks vähe füüsilist ruumi. Ma olen siit välja kasvanud, siin on kitsas, nagu väikseks jäänud jalanõudes, mis olid kõll armsad, kuid millega enam ei saa kõndida, mängida ega hüpata.