Kriit, teie kaltsiumi allikas

Ma siis nüüd updadin oma asju.
Tegelikult on kogunenud terve hunnik, mida oleks vaja kirja panna:
1. Kriiti sööv keskealine nasiterahvas
2. Eestlaste väljamõeldud kilude traditsioon (selle kohta ilmsel on kuskile keegi juba mdiagi kirjutanud, aga kordamine ei teeks sugugi paha, lugu lihtsalt nii hea :P)

... ok, palju rohkem nagu ei olegi, teised olen suutnud lihtsalt ära unustada. Ju siis polnud nii olulised.

Andmete salastatuse tõttu ei hakka ma avalikustama, kes on see kesealine naisterahvas, kellest järgnevalt juttu tuleb. Ma lihtsalt ei suuda seda endale hoida ja usun, et käesolev lugu pakub huvi enamusele psühholoogidest :)
Niisiis, kohtasin mina hiljuti naisterahvast, keda teadnud juba mitmeid aastaid. Varem ei olnud ma aga teadlik tema kirest süüa kriiti. Tuleb välja aga, et sellele on püütud juba aastaid vastu panna. Ja nüüd enam ei suudetud Haugati ükspäev tavalist ümmargust kriiti ja oi kuidas see maitses hea. Asjal on aga kohutav kõrvalmõju, peale maiustamist tekivad kõrvaklnähud, nimelt suu hakkab vahutama ja korralik puhastamine vahetult peale söömist ei aita, kuna õige vahtamine algab alles pool tundi peale toimingut. Ja te klujutage nüüd ette naisterahvast, kelle suu vahutab, kas ei tabaks teid mõte - MARUTAUD!!!
Aga tegelikult on sellega lausa mure, kuna peale seda kui nüüd soovile järele anti, ei suudeta kriidi söömist lõpetada. Millest see võib olla tingitud? Kas on mingist ainest puudus? Lihtsalt veider kirg? Lapsepõlve trauma?
Mina igal juhul ei tea. Aga huvitav on siiski.