Küünekäärid koerale

Ma ostsin täna oma koerale küünekäärid. Koera küüned olid juba piisavad puu otsa ronimiseks ja viilimisega ei olnud ma midagi eriti paremaks teha suutnud. (Muide ma ei ole isegi endale ostnud spetsiaalseid küünekääre).
Küünte lõikamiseks valmistusin hoolega, lisaks kääridele olid olemas maiuseks kont (ikka koera jaoks) ja abistav ema käsi. Siiski jäi kogu ettevõtmine väga lühikeseks. Esimese küüne lõikamisega suutsin ma käärid ära lõhkuda. Arvatavasti olin koeral lasknud küüned liiga tugevaks kasvada, liiga palju kaltsiumi? :(

Sõltuvushaige

Ma tõstsin eile jällegi oma toa ümber. See on siis vist nüüd neljas kord selle aasta jooksul (unustada ei tohi, et kolm kuud sellest olin ma ookeani taga ära). Nüüd ma siis panin laua rohkem akna alla. Arvatavasti see siiski ikka ei sobi, sest jalad hakkavad arvuti taga külmetama, kui rõduukse alt vuhiseb külma tuppa (rõduuksel puudub ju alumine kinnitus, ülemise ma parandasin ära :). Selle aasta sees siiski vist enam ei jõua uuesti tuba ümber tirida. Aga järgmine aasta tuleb rekord üle lüüa ja nelja korra asemel tuleb ikka viis vähemalt ära.
Eile käisid mul kolm kinginõudjat külas, jõime hõõgveini ja sõime ema toodud heeringat ja praekartulit, rohkes sibula ja hapukoorekastmes. Viimased kingid said ka ära jagatud. Maria sai muuhulgas meloni, mile ärasöömisel me talle rõõmsalt abi pakkusime. Agnes sai koeraga sokid ja väikese pehme põdra (beibepõder - tema jalad olid jube pikad ning Agnes leidis, et see vist on mingi vihje). Kadri sai endale kelgu (seda muidugi ka tagamõttega, me oleme oma seltskonna kelgud kõik katki kelgutanud ja niisiis oli uut vaja :P)

Milleks meile võimlemine?

Ma käisin täna emaga "Jaanika võimlesmisklubi" jõulude raames toimunud võimlemisetendust vaatamas. Esimest korda elus oli ul täna kahju, et ma ise kaheksa aastaselt ei tahtnud võimlemas edasi käia. Ma käisin kuangi võimlemas, kusjuures ma olin täitsa hakkaja. Aga jah, tahtmist polnud enam.
Nii armas oli vaadata kudias kolme-neljased plikatirtsud tegid võimlemiskava (see ei ole muidugi oluline, et tädi tegi ees ette). Nad olid nii armsad! Mõni neist unustas vahepeal ära, et tuleks kaasa teha ja vahtis hoopis ringi või ei teadnud kuna lavale tulla või lavalt minna, kus seista ja kas rääkida võib või mitte.
Loomulikult olid ka professionaalsed võimlekad platsi oma oskusi näitamas. Viimane kava, mis esitati, oli nii võimas, et tahtis hinge matta. Muusika, valguse, tantsijate ja kile mäng. Just kile, ma ei kujtanud, ette et lihtsa kerge kilega midagi sellist teha annab.
Ilus oli. Tõesti oli.