Lapselik naiivsus

Tõesti on teadamtus täielik õnnistus. Seda mida ei tea ega tunne, ei oska ju tahta ega soovida. Kui ei tea, siis pole õrna aimugi, millest kõigest võib ilma jääda. Lapselikus naiivsuses on palju positiivset - inimesed on head, tulevik roosiline, kõik teed avatud ja päiksepaiste lõõmamas.
Paratamatult tuleb aga hetk, kus roosad prillid kistakse kurja maailma poolt eest ning sinu ees avaneb karm, tegelik maailm. Maailm mis täis inimesi. Ma olen alati vihanud inimesi, inimest kui olendit. Jäin oma roosadest prillidest üsna varakult ilma, ma ei tea isegi enam mille pärast. Nüüd aga, saatuse iroonia, aga ma püüan neid endale tagasi saada. Õpetan endale, et igas päeas on mdiagi head, igas asjas on kübeke headust, igas inimeses on midagi, mis omab väärtust. Ja mis kõige olulisem tegelikutl on ju nii, et kui ma annan endast teistele seda mida ma soovin ja samas ei oota midagi vastu, ei saa ma kunagi ju pettuda.
Hakkasin mõni aeg tagasi heaks. See heaks hakkamine ei tähenda minu kontekstis seda, et käin ringi ja olen hirmus hea ning muudan maailma paremaks. See hea olemine on seotud rohkem enda sisemise mina ja rahuloluga.
Eile ma mainisin seda heaks hakkamist tuttavale, mille peale küsiti minu käest, et kas ma nüüd lähen õhtul rahulikuma südamega magama. Ma võisin ausalt vastata, et jah, lähen küll. Ma ärkan ka parema meelega, ma ootan seda, mis päev mulle toob.
Väike sinisilmne plika - uskuda muinasjuttudesse ja kestvasse armastusse, lugude õnnelikku lõppu ning inimeste tarkusesse. Jah, teadmatus on tõesti mõnikord õnnistus!