some things change and some don't

Ühed inimesed liiguvad oma arengurajal edasi, kuid teised seisavad paigal. Miks see ometi nii on? Ehk on need, kes minu jaoks tunduvad paigal seisvat hoopiski leidnu elu õnne ja rahulolu olla just seal, püsida ning olla rõõmus. Võibolla ei peagi elus pidama oluliseks pidevat arengut, enesetäiendamist, maailmapildi laiendamist ja soovi palju näha. Mida rohkem me ju teame, seda rohkem mõistame, kui vähe seda kõike siiski on.
Nagu ma kord juba kirjutasin, et naiisvus võib olla hea. inimene, kes ei tea, ei oskagi tahta, ei oska soovida endale rohkem teadmisi, ta ei eta, et neid võiks üldse olla. Nii ta ongi õnnelik oma õndsas teadmatuses.
Kui üle pika aja taas kuskile sattuda, siis võib täiesti imeks panna, kudias silmnähtavalt on nii muutusi kui ka arusaamatult samu hetki, käitumisviise, kõnemaneeri, suhtumist, hoiakuid. Kuidas elukorraldus hooliamata inimeste rahuolematusest jääb aasta-aastalt ikka samasuguseks. Milleks? Miks kardavad inimesed ette võtta muutusi, kui nad neid tegelikult pidevalt taga igatsevad?
On siis muutused üldse head või mitte?