veelgi kiirem

Ma sain mõni päev tagasi taas vastuse küsimusele, miks ma ikkagi tahan ülikoolis käia ja ülikooliga seotud organisatsioonides kaasa teha. Ülikooli magistrantuur ei ole mulle tähtis mitte seetõttu, et saada kahe aasta pärast kätte paber, mis annaks mulle magistrikraadi. Mulle ei ole oluline, et ma teeksin kõik ained tulemusele "väga hea". Mida mina tahan ülikoolist saada on palju rohkem laialivalguvam. See on sama asi, mis mind on korduvalt viinud välisriiki. Ma tunnen, et ma saan targemaks. See teadmiste pagas, mis laokil on ja ootab vaid üleskorjamist on tohutult suur. Nii ma käin ja korjan üles seda, mida ma tunnen, et on minu "mina" jaoks vajalik. Arutelud hoopis teisi erialisid õppivate teadmishimuliste noortega. Loengute/seminaride kerged vaidlused "tegijate" õppejõududega. Andmine osa enda teadmistest ja saada neid vastu. Ühine soov leida tõde (milleni tegelikult ei jõuta).
Kuulamine ja rääkimine. Tolerantsus, kus puudub suhtumine "on minu arvamus ja on vale arvamus".
Paar päeva tagasi arutasin ma geenitehnoloogiga lihtsalt paar tundi eesti riigi üle. Mina kui sotsiaalteaduste esindaja ja tema kui läbinisti reaalsuuna toetaja. Mulle pakkus mõnu kuulda, kuidas tema näeb probleeme, millest tema näeks lahendusi ja kust tuleks alustada, et parandada näiteks eesti haridust. Arvake kust? - tuleb ennetada HIV levikut. Ja tema seisukohad olid tema vaatepunktist lähtudes täiesti vettpidavad.