Nüüd ma tean millest mul kahju on. Mul on kahju neist vanadest inimestest, kes küürus seljaga peavad kepi najal toetudes liikuma linnas ühest kohast teise ja ühistranspordis rahvaga kaasa loksuma. Mul on kahju neist vanadest inimestest, kellel ei ole lähedasi ja kes elavad suurtes paneelmajades. Mul on kahju neist teistest inimestest kes elavad suurtes paneelmajades. mul on kahju lastest, kelle mängumaa piirdubki vaid paneelmajade vahelise väljakuga, kus kemplevad need üksikud vanad inimesed omavahel ja teistega, kelle huvi on oma kolme taimekest kasvatada ja lapsed kes tahaksid hoopis palli kõksida.
Nii palju inimesi nii väiksel territooriumil. Pikad, kõrged, kümnete korteritega majad ümber väikese hoovi. Seal kümned perekonnad, sajad inimesed. Tuhanded soovid ja erninevad seisukohad. Kõik see peab mahtuma nii väikesesse kohta.
Ja see peab siis olema veel kellegi kodu?
Ma loodan, et need tänased vanad inimesed, kes oma lillekesi ja puukesi hooldavad majade ümber, ei pidanud oma lapsepõlves muretsema kus mängida. loodan et neil oli piirkonda lõputult, rohelist aasa ja hämarat metsa, kaugeid naabreid ja tolmavaid teid.
Ma loodan, et tänastel linnalastel on kuskil maavanaema, kelle juures mõned nädalad suvest veeta, et isu täis joosta, juua maapiima, korjata vaarikaid otse põõsast ja vajuda plätudega porri.
Nii kahju!