... ja nii need dinosaurused välja suridki

Olen viimasel ajal nii mõnegi korra kuulnud inimesi rääkima sellest, kuidas nad tahaksid enda sees olevad hoolimist ja "armastust" jagada. Seda anda kellelegi, kes väärt oleks. Seda kedagi, müstilist kedagit, aga ei ole. Peamiselt loomulikult seetõttu, et kardetakse usaldada. Viimast aga ka enda mineviku tegude pärast. Kui ise ei ole usaldusväärne olnud, kuidas siis saaksid teised inimesed olla ausad, siirad ja heatahtlikud. Nii siis hoitaksegi seda välja-tulla-tahtvat-hoolimist-õrnust vaikselt endale ja ohatakse et miks ometi ei ole kedagi. Miks ei leia seda ühte ja head, kellega jagada oma varjatud hingesoppi ja sisse kogunenud hellust.