Ka sisaliku tee...

Üks etapp saab läbi ja teine algab. Minu eluski on neid asju, millel on olnud oma algus ja selle lühikese aja jooksul jõudnud juba ka lõpp läheneda, päris palju.
Minule olulisi alguseid ja lõppe ei ole aga sugugi palju, pigem loeksin ma nad ühe käe sõrmede peal üles. Nüüd oleks muidugi tark koht nad üles kirjutada, aga seda ma ei tee. Jätan nad sinna kuhu nad kuuluvad ja targutan hoopis sellest teadmisest, et nad on mul olemas.
Minu meelest õpetavad meile lõpud seda, et kõik mis meil on, on kaduv ja mitte miski ei ole jääv. Nende lõppude pärast ei pea olema kahju, pigem ootusärevust, et mis siis nüüd. Mida on minu jaoks veel pakkuda, mida mina suudan enda jaoks veel leida. Lõpetad raamatu ja otsid järgmise, võib juhtuda, et ei ole see nii hea, kui oli eelmine, kuid teistsugune ja huvitav võib ta siiski olla. Ja alles üleülejärgmine paneb ahhetama ja ohhetama, et vot see on vahva ja parim raamat mis ma siiani lugenud olen.
Maailma võimalused on piiritud.
Tihti teame me ette, et miski asi on ajutine ja näeme ning planeerime juba algusest peale, et sel hetkel saab see läbi ja siis võtan järgmise. Tavaliselt on aga need lõpud, mis ootamatud just need olulisemad, mis jätavad oma sügavama jälje. Mis panevad elus mõtlema ja annavad õppetunde, mida endaga kaasas kanda.
Mulle meeldivad võimalused ja suutlikud inimesed, kes julgevad neid kasutada.
Ja minu mõte ei ole sugugi uus: igal asjal, millel on algus on ka lõpp. Kordamine teeb tarkuse emaks :)