slow down

Ja ma tegin seda jälle.
Austrias. Mägedes. Päikesepaistes. Kohaks Didamskopf!
Nägu näeb välja nagu oleksin südasuvel päikese käes rannapalli mänginud, ehk siis punane ja rõõmus :)
Ja pole siin midagi. Need inimesed, kes väidavad, et sport pole nende jaoks, saavad ikka hakkama küll lumelauatamisega.
Kuigi ma kiruks veidi mägede seisukorda. Lumelauduri jaoks on sinisel (kõige kergem nõlv) rajal tegelikult raske liikuda, kuna mägi läheb vahepeal nii laugeks, et edasi enam ei saa, tagasi ka ei saa, seisad siis seal või siis kougid laua alt ja liigud jala edasi. Eriti paha on see algajate jaoks. Üks algaja oli minuga täna kaasas. Ja kui ikka tihti kukkuda, kust sa siis selle hoo üles saad, et järgmisest laugest kohast üle saada. Ega ei saa küll. Nii me siis ukerdasime tund aeg üht rada pidi alla. Mille ma üksi võtsin kiirusi kogudes mingi 10 minutiga.
Proff, eks ole ;) Tegelikult loomulikult sugugi mitte. Ma ei tea isegi lumelaudurile vajalikku sünavara peale "esimene ja tagumine kant". Sõita mulle meeldib ja hüpata mulle meeldib ja see peaks ju tegelikult kõige tähtsam olema.