Häälega on lahe

Esmaspäev: Lahkumine Konstanzist. Käes silt Strasbourg. Ma ei kujuta ette palju inimesi mind ja Nellit tee ääres nähes muigas - seisavad in-the-middle-of-nowhere ja loodavad Strasbourgi saada. Ilm pilves, teeäär minimaalne. Kottidega kõndisime valituks osutunud hääletamiskohta umbes tunni. Erinevalt arvatust, kaua tee ääres me ei passinud. Esimene heatahtlik sõitja toimetas meid Engenisse, et seal on bensiinijaamas parem hääletada. Siiski oli tuju positiivne. Vihkasime aga bussi, mis meie selja taha end mõnusalt parkis ja neid inimesi, kes suure naeru ja jutuga söögikoha poole liikusid. Kauaks seda aga ei olnud, me lausa hakkasime neid armastama, meid võeti bussi :) Mõned hetked hiljem võeti lausa laul üles. Ja ma ei räägi siin sellisest laulust nagu pingviinid rogainil tegid, vaid tõeline laul (mitte et pingviinide laul halb on). Kahjuks jäigi meile selgusetuks, et millise professionaalse kooriga siiski tegu oli.
Strasbourgi välja jõudsime koos matemaatika, kehalise kasvatuse (kas pole mitte imelik kooslus) õpetajaga. Loomulikult ei suundunud see tüüp originaalis meie soovitud sihtkohta, kuid kuidas saa kahele kenale neiule ometi ära öelda :PStrasbourg. Rongijaam, meie keskpunkt selles linnas. Omamata kaarti pidime võtma midagi, mille järgi orienteeruda. Ööbimiskoht puudus ja maksta me selle eest ei soovinud. Kotid sai pandud siiski raha eest pakihoidu. Ootamatu üllatus oli, et rongijaam suletakse öösel paariks tunniks. Kuid mis see ikka meile teeb. Vein kaasa ja saa ka pargipingil lõbusalt aega veedetud.
Tuju tõstis ka sõnum, mis teatas, et Pariisis on meil ööbimiskoht ilusti olemas :) Ja pidevalt kummitas meid mõte, et kuigi Strasbourg on nii väike, miks see siis meile nii tuttav on, siin pea olema midagi, millest me olema varem kuulnud. Välja ka mõtlesime ;)... aga teistega ei jaga, kuna tegemist nii elementaarse teadmisega.
Ööst suurt muud midagi.

Teisipäev: Hommiku lõbus äratus (kuigi pool tundi oli seda und rongijaama toolil olnud) politsenike poolt. "Dokumenti!!!" kõlas prantsuse keeles kahe mehe poolt. Nellil oli sel hetkel veel tema ID-kaart, mida ta ka valmalt demonstreeris. Mina olin oma ainukese isikuttõendava dokumendi loomulikult suurde seljakotti jätnud, juhuk kui peaks midagi halba juhtuma, on mul vähemalt seegi. Kuid neile sobis ka ISIC. Targemaks said nad ka selle suhtes, et Eesti on Euroopa Liidu liige.
Peale pakihoiu avamist suundusime jala linna äärde ning otsisime meile vajalikku maanteed. Selleks osutus piiretega kiirtee, millel hääletamine oli suht ... kuidas nüüd öeldagi, peale seda, kui me oline näinud üht teetakistust, mis oli kujutletamatu massi poolt lömmi sõidetud... no mida peale seda mõtleks? Igal juhul valisime välja "parima" koha, mida suutsime. Polnud me veel jõudnud kotte maha panna, kui politseiauto meie kõrval rõõmsalt peatus. Kenad noormehed vaatasid meid pahase pilguga, seletasid prantsuse keeles ja viisid meid järgmisse bensiinijaama. seda kõike loomulikult vilkurite ja vajadusel ka sireeni saatel :P Autod, õigemini siis nende autode juhid, kes piisavalt kiiresti eest ära ei liikunud, said ohtra arusaamatu sõnavalangu osaliseks :P
Märkamatult läbisime itaallaste rekka, paksu rekajuhi ja suurepärase inglise keele oskusega prantslase saatel 500 kilomeetrit Pariisi. Milline suurepärane tunne. Ikkagi Pariis! Nojah, räpane, rahvast jube palju. Juhindusime meile antud direktsioonide järgi ning leidsime end tunnike hiljem väljumast juhatatud kohast metroost.
Kuid midagi ei lähe nii lihtsalt. Kadunud, varastatud ja ma tean kelle poolt, ma nägin seda meest minu ja Nelli vahel seismas. Kuid ega sellest loomulikult midagi kasu ei ole, et nägin seismas, oleks pidanud nägema tegutsemas ja nägu nagunii meeles ei ole. Dokumendid, pangakaardid, pinkoodikaardid, no kõik võimalik, mida sa peale passi igapäevaselt kaasas kannad (Nelli pass oli minu kotis) olid läinud.
[ma ei jõua nii palju kirjutada, kui vaja oleks, kuigi ees on veel 5 päeva lugu, hakkab minu jõud raugema]
Õhtu möödus Eestisse helistades, pangakaarte sulgedes, saksa panka kirudes, kuna nad keeldusid kaarti sulgemast ilma kontonumbrit teadmata.

Edasi eredemad hetked:
Kolmapäev: Jalutuskäik, mitmed olulised pariisi hooned. Kusjuures Pariisi vahemaad ei ole üldsegi meeletud. Õhtu Lovre'i pargis veini, juustu, viinamarjade ja prantsuse saiaga. Hilisõhtu Marco (noormees, kes meid Pariisis majutas) tudengist sõbra juures, eriti lahedas ühikas.

Neljapäev: Eesti saatkond. Pariisi kesklinn. Eiffeli torn. Käisime ka üleval ära, meeldis rohkem kui 9 aastat tagasi. Õhtune valgustatud linn oli kena, kuigi jah ilma üle võiks küll kiruda, liiga palju udu.
Hilisem õhtu vanas keldris, millel oli rääkida kindlasti tuhandeid lugusid ja mis oli loomulikult seotud prantsuse revolutsiooniga. Kuid nad ei pakkunud seal teed, nii et oma saabuvat köha pidin ma ravima vaid palja rummiga. Koht oli aga lahe emotsioone, meeleolu ja paksult suitsu täis.

Reede: Vara üles, Palju linnas kõndimist, avastasin, et Louvre on reede õhtuti peale 6-t noortele alla 26 tasuta. Seda nähes ei tõusnud minu käsi kuidagi ligi 10 eurot neile maksma, et varem muuseumisse minna. Ostsin parem raamatu :P Õhtul me aga Louvre'i muuseumis ära käisime ja Mona Lisa kohalolekut kontrollisime.
Ja suhteliselt vara läksime magama.

Laupäev : Piiksuva mobiili saatel saabus varajane äratus. Ees ootas sõit Luksembourgi. Seekord ei pidanud me tee ääres sildi ja ülestõstetud käega seisma, vaid tasusime Marcole osa bensiinikulusid ning jõudsime valju muusika saatel mõne tunni pärast sihtkohta.
Vahepealse toimunu kohta on kmmentaarid suht mõtetud.
Luksembourg ise oli aga väga lahe oma kindlusega, mida võis näha pea kõikjal. Mõnus oli, kuidas linn asus nii erinevatek tasanditel ning alla linna sai mitte bussi, vaid liftiga :P
Õhtul oli psüholoogia tudengitel pidu :) Ja meiegi nende seltskona oodatud.

Pühapäev: Vara üles, mis loomulikult tähendas seda, et öiseid unetunde jäi väheks. Kui imestad miks, siis loe eelmise päeva viimane lause uuesti.
Teeäär, mälu auk. Umbes 4 erinevat autot ja konstanzi silt meie käes lõpuks. Oh, mis tunne meid valdas, kui teadsime viimases autos, et see viib meid Konstanzi välja. Me saame koju tagasi!
Õhtu, väsimus, rahulolu, elu keerdkäigud. Ja koju saabudes leidsin 2 uut majanaabrit.

Inimestevaheliste suhete kirjeldamiseks ei jätku ruumi. Kuid kommentaariks, et minule oli selline hääletamise kogemus esmakordne. Palju muid kogemusi sain veelgi. Mõned neist esmakordsed mõned neist korduvad, kuid uues valguses. Seepärast siis ka minu peamine emotsioon seoses reisiga ongi see, et ma sain ühe nädala jooksul sellise hunniku kogemusi, õppetunde, mõtteid ja uut mõistmist endasse, mida vastasel juhul oleksin ehk korjanud üles järgneva paari aasta jooksul.

Hinne reisile 10 palli süsteemis 9. Seda nii füüsiliselt nähtu põhjal, kui ka emotsionaalselt ja hingeliselt kogetu järgi. Hoolimata kõigist neist hetkeist, kui oli jube s... olla.