Dream a little dream of me

Inimene tahab midagi, saab selle, kasutab veidi ja siis viskab kõrvale. Miks on see nii? Inimen on nii ära rikutud selle poolt, et alati epaks olema midagi paremat. Kui asi ei ole ideaalne, siis sorry, kõnnitakse edasi, jätekase vana sinnapaika. Ma ei räägi asjadest. Ma pean silmas seda, kuidas inimesed teiste inmestega käituvad. Ja inimene on nii nõudlik. Kui inimene oleks ka enda vastu sama nõudlik,kui ta on teiste vastu, siis oleks inimene palju lähem ideaalile kui praegu. Asjaolud, mis ajaga tulevad välja ning hakkavad segama. Krt.. kas nii siis tõesti saab?
Psühholoogia ja pidev möla ajamine. Pidev muli puhumine kõikidel teemadel. Ja siis muidugi empaatiavõime, mis võimaldab psühholoogidel aru saada ja kaasa tunda ka nendele inimestele, kes neile endile keeravad. Lliiga palju arusaamist ja abi andmist hakkab närima - seestpoolt väljapoole.
Elu on siiski ilus - me arvame kõik nii! Kui mitte koguaeg, siis mõnikord ikka. Neil hetkedel, kus MEIL on hästi läinud, kus oleme teistest üle.
Naeratage ja päev tundub helgem hoolimata sellest, mis ma just kirjutasin. Inimene on.... :( Aga siiski :)