Milleks meile võimlemine?

Ma käisin täna emaga "Jaanika võimlesmisklubi" jõulude raames toimunud võimlemisetendust vaatamas. Esimest korda elus oli ul täna kahju, et ma ise kaheksa aastaselt ei tahtnud võimlemas edasi käia. Ma käisin kuangi võimlemas, kusjuures ma olin täitsa hakkaja. Aga jah, tahtmist polnud enam.
Nii armas oli vaadata kudias kolme-neljased plikatirtsud tegid võimlemiskava (see ei ole muidugi oluline, et tädi tegi ees ette). Nad olid nii armsad! Mõni neist unustas vahepeal ära, et tuleks kaasa teha ja vahtis hoopis ringi või ei teadnud kuna lavale tulla või lavalt minna, kus seista ja kas rääkida võib või mitte.
Loomulikult olid ka professionaalsed võimlekad platsi oma oskusi näitamas. Viimane kava, mis esitati, oli nii võimas, et tahtis hinge matta. Muusika, valguse, tantsijate ja kile mäng. Just kile, ma ei kujtanud, ette et lihtsa kerge kilega midagi sellist teha annab.
Ilus oli. Tõesti oli.