Mu käed sinu poole

Kõik mis alles on, on ometi nii hea. Kõik mis on kadunud, on olnud vajalik.
Ja tundub, et elus siiski mitmed asjad korduvad. Seda isegi meie lühikese elu jooksul. Ja need korduvad asjad ei olegi aalti pahad, nad on päris head ja toovad endaga tagasi emotsiooni, mis on arvatud ammu kadunud olevad. Käegakatsutavad tunded, millest on soov olnud üle saada.
Ja nüüd ma siis varsti sõidan ära. Polegi seda tegelikult väga endale teadvustanud. Siin kulgeb kõik nii sisseharjunud radu.
Kui ma teistele alati soovitan seda, et tuleb asjaosalistega rääkida sellest, mis südamel, asjadest mis häirivad, olukordadest mis juhtunud või mis eest ootamas. Sel korral ma seda ei tee. Üks kord proovisin, sain vastu näppe ja rohkem ei lähe seda enam üritama. Rääkida tuleb siis kui tunned, et see on vajalik. Ma ei ole enam kindel, kas see on praegu vajalik. Ma siis ei räägi. Kirjutan segaselt.
Ning mitmed inimesed võiksid seda blogi lugedes leida, et ma pean silmas just nendega rääkimist. Kuid jätame asja õhku :P Nii on palju toredam!