Lõplikkus

Alati!
Mitte kunagi!
Igavesti!
Kuidas saavad inimesed selliseid sõnu kasutada? Tajumata nende tegelikku tähendust. Inimese eluiga on juba niivõrd lühike, et see on vaid kübeke maailma elueast. Ka maailm ise ei ole igavesti või alati või et miski temas ei lõpeks mitte kunagi. Kõik on lõplik ja vahetuv. Meie jaoks võivad olla suuremad ajaarvestused justkui alati või igavesti, kuid nii ju ei ole, sugugi ei ole.
Pilvepiiril ei ole istumas taati, kelle jaoks oleks see kõik igavik, kuskilt on temagi alguse saanud ja kuskil see lõpeb. Ma ei tea, mis sellele peaks järgnema, kuid lõpp on ju kõigel.
Nagu ma eile kuulsin eksisteerib aeg vaid selles ruumis kus ühed kehad mõjutavad teisi. Igavik ja alati võib olla seal kus on mingi keha, millele ükski teine keha mõju ei avalda. Seal siis ei toimu midagi, asi lihtsalt on.
Kõige rohkem häirib mind see kui selliseid lõpllikke sõnud kasutatakse inimsuhetes. Ma armastan sind alati! Ma vihkan sind igavesti! Tegelikkuses on see hetkeemotsioon, mida küll siiralt võibolla mõeldakse, kuid millele ei suudeta anda mitte mingisugust garantiid. See on vaid tühipaljas sõnade loopimine.
Ja sõnadega saab ju kõike!